17. juuli hommikul vajas mu õde kiirabi. Kahtlustasin insulti, õel oli raskusi käimisega ja ta oksendas. Kohale tuli velskribrigaad, kellele andsin õe haigusloo, mis oli tehtud aasta tagasi Maarjamõisa neuroloogiaosakonnas, kui tal oli esimene atakk.

Õele tehti iiveldusvastane süst ja leiti, et haiglasse viia pole põhjust. Ka mina pidin lahkuma, õde arvas, et ta saab hakkama. Kui talle hiljem helistasin, ütles põrandal lamav õde, telefonitoru käes, et ta ei saa tõusta. Seekord viis kiirabi ta ära.

Arvan, et asi on ka selles, et dispetšeril pole meditsiiniharidust ja ta ei oska õigesti hinnata, millist brigaadi välja saata. Sellel kohal võiksid töötada endised kiirabiarstid.

Paraku on kiirabi alarahastatud ja väikese tasu eest ei taha spetsialist tööle tulla. Isegi kiirabiarstid lahkuvad töölt ja otsivad paremat kohta. Pealegi on nende töö ohtlik, iga joodik või pätt võib kallale tulla.

Ma ei taha kedagi süüdistada, küllap saavad ka neist hommikul kohal käinud noortest tublid arstid. Hea veel, kui kiirabi üldse kohale tuleb, sest mitte alati see nii ei ole.

Õde paranes Maarjamõisa neuroloogiakliinikus hästi ja hiljem saadeti ta hooldehaiglasse järelravile. Tahan tänada ta raviarsti Irja Kalbet, palatiõde, füsioterapeute ja teisi, aga ka hooldehaigla töötajaid, kes kõik paranemisse oma panuse andsid.

Seekord läks kõik hästi. Öeldakse, et lõpp hea, kõik hea.

Milvi Kivioja,
Tartu