Olen viimased kuus aastat oma kõigi muude tööde kõrval pidanud ka giidiametit. Mis seal pattu salata, vahel on tulnud olude sunnil ka inglise keelt tarvitada, paberitega kinnitatud õigus on mul töötada siiski vaid eesti ja vene keeles.

Põhiliselt Venemaalt ja Lätist tulnud rühmadega linnas kõndides ja sõites ning otsekui nende silmadega kodulinna vaadates on meelde jäänud hulk mõtteid, millest mõnda tahan lugejaga jagada.

Enamik idast ja lõunast tulnuid kinnitab, et Tartu on ilus ja puhas. Kes on siin rohkem olnud, lisavad tavaliselt, et just paari viimase aastaga on üldpilt väga kenaks ja elu mitmekesisemaks läinud.

Kõige huvitavam on ses mõttes suhelda reisijuhtidega, sest mõned neist on meil käinud mitmel järjestikku aastal ning oskavad värske pilguga kiitvad ja vajadusel kriitilisedki olla.

Kiidetakse Raekoja platsi ja Rüütli tänavat; turistid õnneks kõrgetel kontsadel ei patseeri, seepärast pole meil rohkesti kritiseeritud sillutisehädad neile hoomatavad. Rahul ollakse majutus- ja söögikohtadega, hinnatakse viisakat teenindust ja head kohvi, enamikule hakkab silma rohelus ja lilleohtrus.

Peaaegu eranditult kõiki köidavad raeplatsi «Suudlevad tudengid», aga ka üha mitmekesistuvad autotõkised, millest suurimat elevust põhjustavad endiselt «geograafilised kilpkonnad».

Mõnegi suu on ammuli võtnud Antoniuse õu, eriti kui on aega ka töötubadesse sisse astuda. Ja need, kes pole linnas esimest korda, imestavad ehitustöö mahtu ja väledust.

Päris hästi saavad peterburilased aru, miks ma tartlasena Peeter Esimest Peeter Suureks ei tiku nimetama, vaid kurvastavad pigem koos minuga, et just nende linna asutaja tõttu minu linnas peaaegu midagi keskaegset vaadata ei saa.

Koht, millele lähenedes pean grupiga omajagu tööd tegema, on meie au ja uhkus Jaani kirik.

Kui ma esimest korda tunnetasin Peterburist tulnud, ikkagi haritud ja huviliste turistide hämmingut ning hoolikalt varjatud pettumusalget, olin üllatunud. Aga siis meenutasin, millised näevad välja õigeusukirikud ja nüüd olen hoolas eelnevalt selgitama nii eri konfessioonide pühakodade erinevusi kui ka Jaani kiriku taastamise põhimõtteid.

Vist enim küsimusi olen aga saanud «Isa ja poja» kohta.

Nii ida kui ka lõuna poolt tulnud on mulle sageli kinnitanud, kuivõrd neile meeldib Tartus valitsev kord. Aga sel suvel tuli mul rohkem kui korra tükk aega nuputada, kuidas vastata piinlikkust toonud küsimustele.

Meepott tõrvatilkadega

Üks neist puudutas augusti keskpaiga Toomemäge: lausa kahes rühmas oli inimesi, kes panid tähele, et linna suurim park on üldise kiiduväärse puhtuse taustal kuidagi väga räpane. Oli tõesti: kuivanud lehti ja ka lihtsalt rämpsu täis. Nii et selgelt oli tunda, et keegi pole siin mitmeid päevi teid pühkinud.

Seekord aitasid mind hädast välja värsked kännud: improviseerisin, et kuna parajasti on pooleli pargi noorenduskuur, siis pole ka teede-murude korrashoid tavatasemel

Poliitiliselt veidi keerulisem olukord ootas aga ülikooli peahoone kõrval, kus püüdsin kõnelda meie kõrgest vaimsusest ja austusest vaimuinimeste vastu: näe, isegi maja akendele on joonistatud linna tuntuimad kultuuritegelased.

Paraku katkestas selle Ateena maja taastusobjektilt kostev venekeelne lärm, mille kohta raamatuisse kirjutataks joonealune märkus «tõlkimatu rõve sõim».

Et see polnud ainus kord, siis on tekkinud mõte, et tööjõu sissetoojad peaksid kõige muu kõrval hoolitsema ka selle eest, et palgatute kõnepruuk enam-vähemgi linna üldisesse miljöösse sobiks.

Bussisõitu on viimastel suvedel Tartus olnud üsna keeruline ette võtta, sedavõrd palju tänavaid on üles kaevatud. Olen küll rõõmus, et linn saab uue veevärgi ja kanalisatsiooni, ometi paneb tööde tempo ja korraldus kohati kukalt sügama.

Näiteks Veski-Näituse risti kallal nikerdati kevadest augusti keskpaigani – kui ikka nikerdati, sest enamik aega polnud kohal ühtegi töömeest. Noh, nüüd sai õnneks valmis.

Giid peab kindel olema, et bussisõiduks kavandatud marsruut on tõesti läbitav. Paraku pole see alati võimalik.

Bussiga takistusribal

Ühe sageli turiste Tartusse toova Peterburi firma käik meile on üsna põgus, nii et vahel oleks vaja ülikooli peahoonest ainult mööda sõita. Kuna selle ees on lubatud parkida sõidutee mõlemas ääres, ei oska iial ette näha, kui korrektselt on parkijad oma auto kõnniteeserva manööverdanud.

Üsna sageli jätab mõni autojuht ratta ja kõnnitee äärekivi vahele oma poolemeetrise vahe. Kui sellised parkijad satuvad olema mõlemal pool tänavat, ongi bussile tee suletud. Kas ikka peab sellel kohal nii ulatuslik parkla olema, ehk aitaks ka ühe tänavapoole hõivamisest?

Minu unistustes on Tartu vanalinn – see osa, mis kunagi oli linnamüüriga piiratud, Lai tänav ehk välja arvatud – autovaba. See nõuab muidugi senisest linnaplaneerimisest hoopis teistsugust mõtlemist.

Arusaamist, et linn pole mitte autode, vaid inimeste kodu. Mõistmist, et ka kõige nutikam parkimismajade kavandus ja tänavate laiendus ei võimalda ikkagi mahutada mis tahes linna kõiki autosid.

Kui keegi kinnitab, et autovaba kesklinn pole võimalik, siis soovitan ära käia Horvaatia pealinnas Zagrebis – seal on see tehtud.

Kui parkimisest veel kõnelda, siis tuletan meelde seda, kuidas Vabaduse puiesteele kavandatud turismibusside parklast läinud talvel lund ära ei veetud, nii et reisijad pidid läbi kõhuni ulatunud hangede trügima. Loodetavasti oli see ühekordne lohakus.