Suve lõppu praegu Äksis veetev lumivalgete juustega vanahärra julgustab Eesti pensionäre reisima ja mitte ennast ilma jätma sellest, mida maailm neile pakub. Kanaari saared ei ole tema sõnul sugugi kättesaamatud ega majanduslikus mõttes ületamatud – sealt saadav tervisekosutus korvavat aga kõik kulutused.Bronhiit tüütas ära Mihkel Saare julgus ja pealehakkamine ei tähenda, nagu ta ise oleks terve kui purikas. Mees on pika elu jooksul üle elanud seitse operatsiooni, praegunegi lõikusjärgne palavik sunnib teda pigem toas lebama kui väljas toimetama. «Ma olen külmetustele muidu ka tundlik,» tunnistab ta. «Eestimaa talved toovad mulle ikka kroonilise bronhiidi.» Kui Tartu arstid aga kevadel pärast Mihkel Saare Kanaaridelt naasmist ta vereproovinäitusid silmitsesid, olid nad rõõmsalt üllatunud. Lõunamaal talvitumine ei tõstnud mitte ainult Mihkli meeleolu, vaid parandas tublisti ka tervist. «Seal on talvel alaline kevad – öösel 18, päeval 24 kraadi sooja. Iga päev sõin ma värsket tomatit ja kurki, samuti krabi – see kõik ei maksa midagi,» kiitis ta. «Jalutasin hästi palju... Oma saksa keelega sain ka hakkama – õnneks kohtab Kanaaridel rohkesti Saksa ja Austria pensionäre, kellega ajaviiteks lobiseda!» Kaaslast, mitte naist Eestlasest korterinaabrit igatseb Mihkel Saar aga ometi, et võiks vahepeal kellegagi ka omas keeles rääkida. Seltsilisejutt ei tähenda seda, nagu otsiks Mihkel endale nüüd kavalusega pruuti või elukaaslast. Mihklil on toetav naispool olemas, aga kaasa Õie eelistab pigem jahedat kui ülearu sooja kliimat. Tema tervisele sobib Eestimaa talv suurepäraselt. Nii nad siis kirjutavadki novembrist kuni aprillini teineteisele hoolsasti kirju, vahel räägivad telefoni teel, ja kui kevadel taas kokku saavad, on abielul kohe värskem jume. Kanaaridel talvitumisest on Mihklil päevikutäis muljeid ja tähelepanekuid, aga ka arvutusi, kui palju on kulunud sularaha ja mille pärast ning kui sageli tulnud teha kaardimakseid. Neli kuud väikses vannitoaga korteris Las Palmase mereäärse hotelli viiendal korrusel maksis Eesti rahasse ümberarvutatuna 25 000 krooni, igakuine söögiarve kõikus 700 kuni 1000 krooni vahel. Igatsetu saab teoks Mees tunnistab, et tõsi see on – ta Brüsselis elav ja hästi teeniv tütar aitas teda eelmine talv. Aga kui samasuguses korteris kahekesi elada, oleks see jõukohane juba eesti pensionärile, kui tol ainult reisihuvi jätkub. Mihkel Saar veenab oma potentsiaalset kaaslast, et igav Kanaaridel küll ei hakka: «Millised kontserdid, tantsuõhtud, rongkäigud ja jõuluaja pidustused! Samuti muuseumid, pargid, näitused ning muud ümberkaudsed vaatamisväärsused, ääretu ookean ja igavene rohelus!» «Seal on väga turvaline olla,» ei jõua Mihkel Kanaaride elu plusspunktide lugemisega kuidagi ühele poole. «Keegi kedagi ilmaasjata ei tülita.» Mihkel Saare elu reegel on, et kui inimene midagi väga tahab, siis peab ta järjekindlalt selles suunas tegutsema ja kõik igatsetu saabki teoks. |
kõik galeriid
