Tiit Kaunissaare ütles kevadel Tartu linnakunstniku ametisse astudes, et tahaks Tartusse seda, mis välismaal käies kadedaks teeb. Veel ütles ta, et ei taha Tartu üleklanimist.

Mis see on, mis välismaa linnades kadedust tekitab?

Kui stabiilset elu on küllalt kaua elatud, kasvab paratamatult see areaal, kust ootad positiivseid emotsioone. Eriti kui teised samasuguste soovidega inimesed on kõrval. Mujal on kogukonna elu üsna oluline. See kõik on sündinud sadade aastatega.

Selget eeskuju teil siis tuua pole?

See oleks kopeerimine. Igast kohast saab midagi kõrva taha panna, lahendus tuleb ise leida.

Nojah, ma oleks heal meelel küsinud, millistest linnadest mida eeskujuks võtta, mõni detail näiteks.

Ei... No mastaape võiks silmas pidada... Vaat, olen kodukujundusega pikalt tegelnud. Seal on ka nii, et kui midagi näed, siis projitseerid selle oma keskkonda.

Aga ei, ma ei tooks midagi konkreetselt näiteks, see oleks täiesti vale. Professionaalina leiaks igast linnast ka seda, mis pole hea või on jäetud tähelepanuta.

Tartu pluss on see, et ta on unikaalne, piisavalt väike, aga ajaloolise taustaga – lugusid on palju – ja siinne sootsium püsib koos. Mõne suurema linna puhul on ambitsioon tohutu suurlinn olla, aga ise on ikkagi pisike.

Mis on Tartus niivõrd hästi, et teisiti ei peakski olema?

Võibolla Tartu mastaap, pole tohutuid ambitsioone Euroopasse akent murda ja nii edasi. Ta on nii põline ja vaimult rikas, et ei pea iga moment enda olemasolu tõestama. Noh ja kui siin ongi kunagi 150 000 elanikku, ei ole suurt vahet, ainult eeslinnad lähevad laiemaks ja kesklinn jääb kitsamaks.

Aga me näiteks ei unista endale Baltikumi kõige suuremat maja ehitada.

Mis on Tartus sellist, mis ei lähe kohe mitte?

Pärnus sündinu ja kasvanuna ei saanud ma kohe üldse aru Oskar Lutsu mälestustest ja tagahoovikeskkonnast, mis on küll üsna tartulik.

Aga?

Ei noh, ütleme... mõnus paadialuse elu, aga kui see kõik juhtub linna südames olema, siis on natuke kurjast. Tean küll, et seal Jänese tänava kandis ja Jaama ning Puiestee vahel ongi just see koht, kus Luts oma asju kirja pani.

Keskkonnana on see heas mõttes tagahoov, kui seal on korras elamine, lapsed saavad mängida – kui nii, siis olgu. Aga kui see on räämas urgas, siis selline tagahoov olgu olemata.

Pärnust tulnuna oli elamuslik jälgida, et Tartus on agul südalinnale nii lähedal. Pärnus on ka linna äär sama kasitud kui kesklinn. Külaelu on siin üsna südalinnas. No see ei ole halb, kui see on kontrolli all. Mõnda asja võib lõdvemalt ka võtta.

Mulle meeldis ka see teie sõnastus, et Tartule sobib kergelt boheemlaslik olemine, kõik ei pea olema viigitud.

Eks jah, sellest see Tartu mõnusus tuleb, et kõike ei tehta kramplikult teistele meeldimiseks, vaid endale meeldimiseks ikka ka.

Millised kolm kohta sobiks Tartust teie saadetavale postkaardile?

Üks on paratamatult Raekoja plats, see on praegu visiitkaardi tähenduses. Keskkonna mõttes Karlova, kus tehakse maju korda, ja eriti kui seal õnnestub remontimisega keskkonda mitte ära rikkuda. Kolmandaks Matteuse Tammelinn ja Tähtvere.

Räägin keskkonnast, sest üksikobjektid oleksid väga emotsionaalsed asjad.

Mida oma ametiaja järel seal postkaardil näha tahaksite?

Eks see linnakeskkond võiks olla euroopalikum. Siin on kaks etappi. Et mülkast väljuda, peab kõigepealt kaldale saama. Ja siis jalule tõusma. See võtab aega.

Meil on näiteks pargialad küll olemas, kuid nende heakord... Teid on võimalik paremini teha, muru on võimalik ideaalsemaks ajada. Igasugu väikevorme ja purskkaeve ja valgusteid on võimalik ikka üsna pikalt arendada.

Neid töid, mis meil on kiirkorras tehtud, on suures ilmas aastakümnetega saadud.

1985. aastast on mul mälestus, et Kaunase, praeguse Atlantise taga oli rohi põlvini, seal tehti heina. Sellega võrreldes on asjad palju paremini.

Ametiaega on teil pea kolm kuud olnud, kas miski on

juba pannud habet katkuma?

Ega ma ei tulnud ju illusioonidega. Tööstusdisainerina, kes ma diplomilt olen, tuleb eeldada, et asjad peavad olema läbi konstrueeritud ja tuleb mõelda ka seostele. Emotsionaalne pool on küll olemas, aga väiksem kui ehtekunstnikuna.

Ma ei ütle, et paberimäärimine mulle meeldib, aga see on protsessi osa. Ja igas suures süsteemis on nii, et soolod teevad kellegi haigeks ja koostöö on see, mis süsteemi üleval hoiab.

Ja muidugi peab tunnistama, et mõnes mõttes on Tartul hea aeg, linnapea rollis on inimene, kes ka väikest mastaapi näeb. Torud on muidugi vajalikud, aga ilule tuleb ka raha leida.

Kas sea monument sobib turuhoone ette?

Siga on tore loom. Ma küll ei välistaks seda. Võib muidugi arutada, mis tundeid see kelleski tekitab, minule kui kunstnikule ja isikule ei tekita see sugugi negatiivseid emotsioone. Eks see on ka ainus koht, kuhu siga üles panna, kui me end nii ekstravagantse mõttega oleme harjutanud.

Mis teid üldse linnavalitsusse ahvatles, firma on ju ka ometigi ja seal vabadust rohkem?

> Loe edasi