Muu hulgas ronisid nad Toomemäe otsa, kus siis veel ei olnud päris jumala auks püstitatud kiriku varemeid ega isegi mitte tervet kirikut. Oli ainult tühipaljas mäe ots ja mõned kivimürakad.Äkitselt karanud Vanemuisele pähe mõte heita võidu kivisid. Triip tõmmatud, asus võistlustulle kõigepealt Munevaine. Tema kivi kukkunud Vanemuise tänava lõpuosasse ja hiljem saanud sellest teatri väike maja. Teisena saatis kivimüraka teele Väinämöinen. Kivi kukkunud Emajõe äärde. Hiljem sai sellest Sadamateater. Vanemuise kivi, mille ta virutas triibu tagant õhulennule, kukkus Vanemuise tänava algusesse. See kivimürakas oli nii suur, et jätkus teatri suure maja tegemiseks ja jäi veel ülegi. Ülejäägist tehakse nüüd sinna ette igasuguseid teatritegelaste kujusid. ------------------------------------------------------------------------- Karl Menning 1874–1941 Kes teab, mis oleks saanud, kui kutselise Vanemuise esimene juht Karl Menning praegusesse Vanemuisesse satuks. Või noh, ühtpidi ta nüüd ju ongi siin – kuju on teatri juures eilsest seismas. Aga just ihulikul kujul. Eks tõuse ju aeg-ajalt esile jutt, justkui eelistataks Vanemuises tulutoovaid muusikale ja muud seesugust tõsisematele sõnalavastustele. Hea küll, see võib osalt tekkida ka tõigast, et muusikalid paistavad tänu rohkele reklaamile enam silma. Aga tont teab, kas Menninguga – kui ta praegu pukis peaks olema – üldse midagi nii jumalavallatut lavale toodaks. Vanemuise esimene juht, usuteaduskonna lõpetanud Menning oli nimelt sedavõrd kange mees, et kui Vanemuise selts temalt rohkem operetilavastusi tahtis – mida tõsise kunstilati kõrgele seadnud Menning keeldus tegemast –, läks too teatrist hoopis minema. Trupp tema järel. Ja Vanemuine kiratses kuni Irdi tulekuni. Nii et allahindlust ei teinud ta kellelegi ja seetõttu polnud alati ka ta läbisaamine kultuuritegelastega kuigi hea. Kirjamees Oskar Luts näiteks ei olevat isegi oma näidendite proove vaatamas käinud. Ida Urbel 1900–1983 Vanemuises balletirühmale aluse pannud Ida Urbel oli selles teatris ametis 45 aastat. Ta alustas üsna varsti pärast Pariisis aastal 1932 ballettmeistri ja tantsupedagoogi diplomi saamist ja pidas vastu aastani 1980. Juba kogenud lavastajana võttis ta käsile «Carmeni» toomise vaatajate ette ja kunstnikuks kutsus Georg Sanderi. Treppe ja mägesid kujutav dekoratsioon kujunes hirmus kõrgeks, nii et ulatus peaaegu nelja ja poole meetrini. Kui Kaarel Ird seda lavapilti nägi, ütles ta Urbelile: «Tead, ma arvasin, et sa oled juba vana kala, aga sa oled ikka nagu algaja – tahad minna kõrgustesse.» Sellesama ooperi ühes teises proovis tüdinenud laulja Evald Tordik Urbeli nõudlikust stseenikordamisest nii ära, et saatnud teeneka lavastaja kõval bassihäälel sinnasamusessegi. Laval ja orkestris võtnud maad vaikus, sest Urbeliga polnud keegi kunagi niimoodi rääkinud. Urbel võtnud kotist puudritoosi, puuderdanud laupa, pannud paberossi Belamor põlema ja ütelnud muigvel sui: «Teie koht, Tordik, on ammu seal.» Kaarel Ird 1909–1986 Kord oli Vanemuine taas Moskvas külalisetendusi andmas. Aastatel 1940–1986 (vaheaegadega) Vanemuise peanäitejuhina ametis olnud Kaarel Irdile oli selline NSV Liidu pealinnas külalisetendustel käimine väga tähtis. «Südamevalu» etendamine sellises omal ajal eriti tähtsas teatris nagu MHAT, mis asub peaaegu Kremli kõrval, ei alanud aga hästi. Kui eesriie läks lahti, oli laval bussipeatuse stseen. Inimesed seisid ja vestlesid eesti keeles, aga sünkroontõlge ei toiminud. Saalis algas vaikne ümin. Eesriie läks kinni ja tuli uuesti lahti, aga jällegi hakkas tõlge jupsima. Vaatajad hakkasid saalis jalgu trampima. Ja kui kolmas kord läks eesriie lahti ja jällegi tõlget ei olnud, tõusis loožis, kus istusid väljavalitud seltsimehed ja teatrikunsti kuulsused, Ird püsti ja röögatas üle saali: «Znajete, eta ne naša tehnika, eta vaša tehnika!» («Teate, see ei ole meie tehnika, see on teie tehnika!») Ja kui siis neljandat korda läks eesriie eest ja tõlge oma kümme minutit ikka ei toiminud, oli publik haudvaikne, mitte keegi ei julgenud saalis liigutada ka. Jaan Tooming 1946 Evald
Hermaküla 1941–2000 Jaan Tooming ja Evald Hermaküla tegid häid osatäitmisi ja hiljem teatriajalukku läinud lavastusi, aga ei löönud risti ette ka siis, kui oli võimalik tembutada. Oli see nüüd «Vallutusretke» või «Inimese tragöödia» lavastamisel, aga kindlasti oli tegemist ühe Epp Kaidu lavastusega. Toomingal, Hermakülal ja samas lavastuses osalenud Einari Koppelil tundus asi olevat käes, Kaidul oli aga komme jääda proovides vahetevahel tukastama. Kui lavastaja taas suigatanud, olnud noored näitlejad rõõmuga nõus Koppeli ettepanekuga mõned leheküljed tekstiraamatust vahele jätta, et proov kiiremini läbi saaks. Kaidu ärganud peagi üles ja ütelnud: «Näe, täna mängite juba paremini, tükk läheb kohe kiiremini edasi.»
> Loe edasi |
