Igal nädalavahetusel täituvad Viimsi ja Haabersti teeäärsed jalgratturitega, kellest suur osa autojuhte kiruvad. Selle juures unustatakse aga ära, et korrektse liiklemise võrdkujudeks saab Eestis pidada vaid mõnda ükskikut kaherattalise juhtraua hoidjat. Enamik neist meenutab hoopis enesetapjaid, kes teisi märkamata suvaliselt teid mööda vuravad, elementaarsetele ohutusnõuetele või liikluseeskirjadele tähelepanu pööramata. Eksib see, kes arvab, et siinkirjutaja on jalgrattureid tüütuks pahnaks pidav autojuht. Autoroolist mind ei leia, küll aga istun sagedasti sadulas. Ei ole minagi musternäidis, kuid lollusi ma ratta seljas ka ei tee. Tuntud rattakultuuri propageerijate ning parklate vastu võitlejate kombel mina näiteks ilma kiivrita Vabaduse väljakul autode vahel ei kihuta.Samuti ei tule mul pähe seal, kus jalgratturite tee ja kõnnitee valge joonega eraldatud on, asjata jalakäijate poolele ronida. Aga minge sõitke Pirita tee ääres jalgrattateel ja näete, kuidas enamik jalgrattureid ja jalakäijaid sellesse valgesse triipu suhtub. Erinevalt keskmisest jalgratturist ei lähe ma sõitma ka ilma kiivrita, sest kes korra rattalt kukkunud, teab, kui kergesti käib pea vastu maad. Pigem mõtleb iga teine sellele, kuidas oma vinget ratast teistele võimalikult efektselt demonstreerida ja selle juures ise võimalikult äge näida. Sellele, kui praktiline tema ratas mingis kohas sõitmiseks on ning milliseid riideid selle juures mõistlik kanda oleks, suurt tähelepanu ei pöörata. Kes arvab, et ma liigselt norin, mingu natukeseks Soome, Rootsi või Taani ja vaadaku, mis elu elavad sealsed ratturid. Igal pool peetakse elementaarseks, et jalakäija ratturi teele ei roni ja vastupidi. Ning loomulikult kiivriga. Ratast osatakse väärtustada ning väärtustatakse sellega ohutult ja korrektselt sõitmist. Päris aus ei oleks siiski vaid jalgrattureid siunata, sest eks autojuhtide suhtumine on nendesse selline, nagu ta on. Lõviosale autojuhtidele on jalgrattur ikkagi tüütu putukas, kes jalus sebib ja omatahtsi tegutsemist takistab. Sellest tekib aga vimm ning nii hakatakse vastastikku sihilikult käru keerama. Jalgrataste läbimüük on viimastel aastatel kõvasti tõusnud, kuid jalgrattakultuuri juurutamisega ei tegele Eestis paraku keegi. Politseinikke ei jagu tavaliiklusega tegelemagi, mis siis jalgratturite kontrollimisest rääkida. Ning ka töö lastega, kellele juba maast-madalast annaks õiget suhtumist süstida, on olematu. |
