Natalja Trošina: Tartu volikogu ei kasuta kogu oma tarkust

Jüri Saar
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Natalja Trošina kogus viimastel kohalikel valimistel 339 häält, ta on Tartu volikogu kultuurikomisjoni liige ja oli 2011. aasta võimupöördeni kultuurikomisjoni esimees.
Natalja Trošina kogus viimastel kohalikel valimistel 339 häält, ta on Tartu volikogu kultuurikomisjoni liige ja oli 2011. aasta võimupöördeni kultuurikomisjoni esimees. Foto: Margus Ansu

Keskerakondlasest Tartu linnavolinik Natalja Trošina ütleb, et tal on häbi, kui linnavõim ei kuula rahvast, ja et volinik ei peaks olema üksnes tooli täitmise pärast.

Saagem kõigepealt tuttavaks – neid inimesi, kes teavad teid kui poliitikut, on küllap vähem kui neid, kes teavad teid muusiku ja muusikaõpetajana. Olete konservatooriumi lõpetanud suisa kaks korda, nii klaveri kui laulu erialal.

Isegi kolm korda, Heljo Sepa klaveriklassis ja Tiiu Levaldi lauluklassis ning magistran­tuuri lõpetasin professor Mati Palmi lauluklassis 2010. aastal. Olen igavene tudeng.

Mis teid selleks innustas?

Inimesed ju üldiselt tahavad, et oleks kõrgem palk või veel mingeid hüvesid. Mina tahan end oma alal täiendada, et pakkuda hea kvaliteediga kunsti. Kui annad kontserte Venemaal või teistes välisriikides, peab ikkagi tase olema.

Arusaadav. Aga miks te poliitikas olete? Olete ühtede valimiste eel lausa öelnud, et teil ei ole poliitilisi ambitsioone.

Võin seda korrata ka praegu. Ühtegi poliitilist ambitsiooni mul ei ole. Mina ise arvan, et olen poliitikas juhuslik inimene.

Raske nõustuda, sest olete vähemalt kaks korda Tartu volikogusse kandideerinud, olete kandideerinud riigikogusse. Miks te seda siis teete?

Tahate kõike kohe ja kiiresti taibata. Kuidas öelda … Oma olemuses olen sügavalt muusik. Ja jumal tänatud, muusikuna olen õnnelik, saan inimestele oma kunsti kaudu anda rõõmu, õnne, vastupidavust, julgust – kõike, mida tahan. Pärast kontserti astuvad inimesed saalist välja ja ma näen, et nad on õnnelikud. Öelge, kas ma saan sedasama anda poliitikuna – kahjuks mitte.

Aga miks te ei näe poliitikuna volikogu saalist väljudes õnnelikke nägusid, küll aga näete saali minnes pikette, kus inimesed muretsevad palga pärast, noortekeskuse pärast, koolireformi pärast?

Olen samasugune inimene ja mul on samasugused mured. Kuna elan koos nende inimestega ja mul on mälu, siis tean, mis elu tähendab. Paljudel, kes on seal kõrgel – ma ei pea silmas jumalat –, ei ole minu arvates meeles, kuidas elab tavaline inimene.

Mitte kuigi ammu oli Tartus Keskerakond võimukoalitsioonis ja osales linna juhtimises. Kas ka siis juhid ei mäletanud, kuidas tavalised inimesed elavad?

Minu elu oli samasugune kui praegu. Mul on oma nägu, see on muusika nägu. Ma ei võtnud poliitikuks saamist tõsiselt. Nendest, kes arvavad, et on kõvad poliitikud, on tõepoolest head vaid üksikud.

Kas Tartu linna on hästi juhitud?

Kuidas võtta. Ega ma taha rääkida, et kõik on halb. See ei ole ju õige. Arvan, et tõde on alati kuskil keskel. Alati on midagi head ja midagi halba.

Ometi ei ole eriti märgata, et keskerakondlased ütleksid sõnavõttudes, et linna on hästi juhitud. Te räägite murest.

Loomulikult. Kui meie, rahvasaadikud, tunneme, et rahval on mure, siis miks me peame vaikima.

Mille pärast tartlased muretsevad?

Palgad on väga väikesed. Ja see on tõde. Võin tuua isikliku näite. Sattusin piinlikku olukorda Liibanonis, kuhu sõitsin kontserti andma. Oli just olnud suur plahvatus, palju inimesi sai surma ja vigastada ning kontsert jäi ära. Aga oli võimalik rääkida muusikutega ja kui tuli jutuks palk, ütlesin Eesti kodanikuna uhkelt, et kolmes kohas töötades saan kokku keskmise palga, mis on 800 euro ringis. Tekkis vaikus, mõtlesin, et ütlesin midagi valesti. Pärast vaikust küsiti kurva häälega, kas teil on elu samasugune kui Zimbabwes.

Rääkisin, et meil on eurostandardi järgi ehitatud majad, asfaldiga tänavad. Vastu küsiti, milleks asfalt, kui ära elada ei saa.

Inimese elu on nagu kett. Kui peres on kõik terved, on elu tipp-topp. Aga kui üks lüli läheb välja, mida siis teha? Minu ema on kolmandat aastat voodihaige. Hommikul panen toidu voodi juurde, käin seal lõuna ajal ja õhtul. Hooldaja palkamiseks raha ei ole. Eelmisel aastal oli vaja sõita muusikakooli õpilastega konkursile, hooldust pakkuv asutus küsis koduõenduse nelja päeva eest 300 eurot. Aga sellised on hinnad.

Aga muud valupunktid? Kui Keskerakond saaks valimiste järel võimule, mida tuleks muuta?

Teate. Hirmutatakse astmelise tulumaksuga, aga ma ei tea, kas see on hirmutav. Seda on ju mujal maailmas ka.

Ja mida see annaks?

Kellel on palgad väiksemad, maksaksid vähem …

Aga see on riigi asi.

Aga me elamegi riigis, oleme tihedalt seotud riigi poliitikaga. Eraldi võetuna linnavõim ei olegi nii väga süüdi. Viimasel ajal on valuline probleem olnud koolireform, aga see on ka peale sunnitud. Samas paistab, et vaadatakse natuke roosade prillidega. Vanemad õpetajad jäävad töökohata, arvatakse, et asemele tulevad noored. Mina arvan, et noored ei tule tööle nii väikese palgaga, millega vanemad õpetajad leppisid. Noored lähevad välismaale.

Veel üks asi. Ma ei võtnud ülikooliõpingute ajal akadeemilist puhkust, lõpetasin ettenähtud ajaga. See oli raske, aga mind aitas, et omal ajal käisin Indias. Õppisin meditatsiooni, mis aitab keskenduda, ennast pingetest vabastada ja taastada.

Kui volikogus oli võimuvahetus ja abilinnapea Karin Jaansonit umbusaldati, siis te ütlesite, et teil on volikogu pärast häbi. Kas mõnikord on veel volikogu pärast häbi olnud?

Ta oli hea spetsialist, tunnen temast puudust. Häbi on mul olnud siis, kui linna inimesed kirjutavad volikogule ja paluvad kuulata nende arvamust, aga mul on tunne, et seda ei taheta teha, ei peeta vajalikuks.

Võrreldes Tartut Tallinnaga – kas Tallinna linnavõim kuulab kodanikke rohkem?

Mõnes mõttes võibolla jah. Mõtlen isiklikus võtmes: neil oli palju probleeme Mustpeade majaga, riik oli valmis selle ära andma, aga linnal oli jõudu säilitada ajalooline maja eesti kultuuri jaoks.

Et sealseid asju sügavamalt taibata, peaks Tallinnas elama. Mina elan Tartus.

Teile meeldib siin?

Jah, hubane linn, ei ole palju müra.

Kas Edgar Savisaar oleks Tartule hea linnapea?

Arvan, et nii väikesele linnale on ta liiga suur figuur. Ta on väga mastaapne isiksus.

Miks peaksid Tartu inimesed valima Keskerakonda?

Aga miks nad peaksid valima Reformierakonda? Kohalikus poliitikas ei ole erakondlik vaade eriti oluline. Pean tunnistama, et meie valijad minu arvates ei ole poliitikas tugevad, neil pole vahet, kas Keskerakond, Reformierakond või IRL. Valitakse inimesi, näiteks Laine Jänest, kes on väga meeldiv ja atraktiivne naine. Keegi ei taha valida vihaste nägudega mehi. Ja kes on poliitikud – inimesed, kes räägivad palju, aga sageli nii, et raske on aru saada, mida nad tegelikult ütlevad.

Küsisite, mis tunne on mul volikogus. Mõnikord on tunne, et käivad mängud nagu lasteaias. On atraktiivne mäng. Aga pärast kuluaarides on kõik sõbrad.

Sellesse mängu kuulub seegi, et ühe erakonna saadikud hääletavad pea alati ühtemoodi, kuigi ma ei usu, et kõiges ollakse kogu aeg sama meelt. Kas te olete mõnikord pidanud hääletama oma südametunnistuse vastu, eriti koalitsioonis olles?

Seal ei olnud selliseid momente.

Kes võidab sügisel Tartus kohalikud valimised?

Hea küsimus. No ma arvan, et rohkem šansse on sotsiaaldemokraatidel ja nemad võibolla teevad koalitsiooni IRLiga. Kui istungeil jälgida, siis sotsiaaldemokraadid on väga targad. Paljud nende poliitikud mulle meeldivad.

Kui Keskerakond oli koalitsioonis, olite teie volikogu kultuurikomisjoni esimees. Kas tunnete, et suutsite linna paremaks muuta?

Inimesed arvavad, et volikogu teeb midagi linnas. Aga linnavolikogu on pigem kontrollorgan, teeb ikka linnavalitsus. Volikogu võiks olla ideede generaator, aga ei ole. Praktika on näidanud, et volikogu üksnes kinnitab seda, mida linnavalitsus on otsustanud.

Linnavolikogu ei kasuta oma tarkust, selleks ei ole võimalust. Volikogus vaatan, et minust ei sõltu midagi. Muusikuna olen õnnelik, linnavolikogus pigem mitte. Ei saa toetada ega kaitsta ega midagi muuta.

Ikkagi tahan loota, et inimene ei istu volikogus tooli pärast, vaid inimeste pärast, kes teda usaldasid ja valisid. Loodame paremat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles