Maikuu lõpus täiendas riigikogu riiklikku pensionikindlustuse seadust nõnda, et 1. juulist tõuseb keskmine pension 250 krooni võrra ehk 3769 kroonini. Meie 377 133 pensionisaajast elab 10,7 protsenti Tartumaal.

Iga-aastane indekseerimine kasvatas 1. aprillist keskmist pensioni 12% võrra, suvine lisa – 7 protsenti – tuleb pensioni baasosa suurendamise toel. Ei tee paha seda eraldi rõhutada, sest kuigi 250 lisakrooni kulub ära igale pensionärile, on alusosa tõstmine tuntav eelkõige väiksema pensioni saaja eelarves. Rahvapension näiteks, mida makstakse vähem kui 15-aastase tööstaažiga inimestele, tõuseb juulikuust 1573 kroonini.

Kust king pigistab

Vanaduspensionäride arvust kiiremini kasvab aga töövõimetuspensionäride hulk: kolme aastaga (2003–2006) tuli meil juurde ümmarguselt 10 500 töövõimetuspensionäri (keda on 16% pensionisaajate üldarvust), vanaduspensionäre aga poole vähem (ometi moodustavad just nemad 78% kõigist pensionisaajatest).

See aastast aastasse jätkuv tendents teeb murelikuks, ja üsna mitmel põhjusel.

Ühelt poolt räägib see tööõnnetuste rohkusest ja liig varajasest läbipõlemisest, kaude ka sellest, et virvatulena peibutavaid maiseid väärtusi püüeldes ei anna me endale hõlpu, ei võta sedagi aega, et välja puhata. Mis siis veel enese laadimisest või vaimuharimisest rääkida. Kas sellist elu me tahtsimegi?

Teisalt – mida nooremas eas jääb inimene (kas osaliselt või päriselt) töövõimetuks, seda väiksemat pensioni hakkab ta saama, sest töötatud aastaid koguneb napilt.

Tahaks loota, et pensioni baasosa tõstmine aitab nii mõnelgi osaliselt töövõimetul inimesel kas või oma hädapärased ravimid välja osta. Ent mida suurem on töövõime kaotus (seda arvutatakse protsentides), seda raskem on inimesel oma eluga toime tulla ning pahatihti ei päästa siin ka puudega inimese toetus.

Ühtlasi näitab see suundumus hoiatavalt kätte, kust võrsub lisa pisikese pensioni saajatele. Ja kui me ei võta praegu rääkida inimlikust mõõtmest ehk maakeeli virelemisest, siis peame ometi arvestama, et nii madalaid pensione ei luba ka Euroopa sotsiaaldokumendid.

Mitte ükski pension, ka kõige pisem, ei tohiks olla väiksem kui elatusmiinimum, mis mulluste numbrite järgi rehkendatuna on 2081 krooni. Rahvapension, minimaalne vanaduspension ja väikseim töövõimetuspension seda paraku on. Just seda on Eesti riigile ka mitu aastat pahaks pandud.

Nii ühest kui teisest vaatevinklist on tähtis, et seekordne baasosa tõstmine ei jääks üksikjuhuks. Kuigi ka praegune kukesamm nõuab lähiaastatel riigieelarvest miljardeid kroone, tuleb pensioni baasosa suurendada ka edaspidi. Just sellepärast, et see aitab pisutki kasina pensioni saajaid.

Üürike pensionipõli

Olgu pension suhteliselt suur või päris pisuke, pensionipõlve ei saa me pikalt pidada. See hakkab kohe silma, kui võrrelda Eestis kehtivat pensioniõiguslikku vanust ja inimese oodatavat eluiga.

Naistele lubatakse siiski keskmiselt 18,5 aastat pensionipõlve, meestele aga häbemata vähe – kõigest neli aastat. Iseäranis sünged on need arvud Prantsusmaa või Austria meeste taustal (vastavalt 16,6 ja 14,5 aastat). On ju meie meeste oodatav eluiga – 67 aastat – kõige lühem Euroopa Liidu liikmesriikide seas.

Vanameister Evald Okas, kes 92-aastasena sensuaalseid naisakte joonistab ja üha uusi isikunäitusi avab, on paraku meie meessoo kaunis erand.

Keskmise vanaduspensioni riikidevahelist võrdlust pole aga kusagilt võtta, sest statistikaandmed ei kajasta mitteriiklikke pensioniskeeme. Meie inimestel avanes kogumispensioni võimalus alles 1999. aastast. Nõnda siis kulub veel aastakümneid, enne kui eestlased hakkavad jaapanlaste kombel nautima pikka ja muretut eluõhtut.

Tänastel pensionäridel ja pensionieelikutel, kel pole olnud võimalust või aega kasvatada kogumispensioni sambaid, on loota vaid riikliku pensioni peale.

Mullid veest välja

Seda enam peab pensionitõus olema stabiilne ja pensionikujunduse mehhanism selge ja läbipaistev – justkui puhas vesi. Ükskord ometi tuleb meil mullid veest välja lasta. On ju pensione seni jupphaaval juurde lubatud pigem valimiskampaania käigus.

Kui ühiskonnal läheb hästi, peab paremini minema ka inimestel, kes oma elutööga on suuresti sellele aluse pannud. See ei tohi sõltuda koalitsioonist, kes on parajasti võimul.

Hoolimata mitmest erakorralisest pensionisüstist moodustab keskmine pension laias laastus vaid kolmandiku keskmisest palgast. Veel tänavu jõuab riigikokku eelnõu, mis seob pensionitõusu selgemalt palkade tõusuga. Jutt on korralisest indekseerimisest.

Õiglasemaks tuleb muuta ka nende inimeste pension, kes teenivad väikest palka. Ei saa me ju kuidagi pidada tööpõlguriks inimest, kes töötab täiskoormusega, teeb näiteks rasket maatööd – ja maal ei ole ameteid jalaga segada –, ja karistada teda linnavurlest kümneid kordi väiksema pensionikindlustuse osakuga.

Sotsiaaldemokraatide siht on nelja aastaga pensionid kahekordistada. Mis on aga eriti meeldiv – selles küsimuses valitseb riigikogu saalis üksmeel.