Tartu Herne poest joonelt üle tee istub äärekivil hästi heledate rõivastega naine, kes ennast tutvustades lisab valjul häälel, et ta on kolme lapse ema. Tema juures on keskealine mees, kes üles kasvanud Herne ja Kroonuaia nurga majas. Talle tundub oluline märkida, et ta on ühe noore kunstniku 14 aastat vanem vend. «Tädi Maie, keda Viiralt joonistas tamme all, on minu tädi,» lisab ta. Seltskonda kuulub ka üks prillidega ümmarguse näoga meediakriitiline (talle ei paista meeldivat, et Olaf Suuder teeb reporteritööd Pirital lühikestes suvepükstes) supilinlane ja pikk noor mees. Viimasest hakkab ööhämaruses silma kõigepealt naeratus, mis täidab pool tänavat. Kütuseks tümps Mööda sõidab auto, mille mootor kasutab kütuseks muusikatümpsu. Väike sõiduaeglustus Herne poe juures... (Ümberkaudsed elanikud hakkavad siinkohal õudusest kangestuma.) Kuid seekord siiski jääb ära minutite pikkune helirõhkudest täidetud peatus, mis tekitab kaupluse lähema ümbruse magamistubades maavärinat. Poe vastas üle tee istuvat seltskonda liidab üks joodava vedelikuga täidetud mahukamat sorti pudel ja huvi kolmjalga tänavale sättiva fotograafi vastu. Naerataja tunneb ära, et tegemist on Postimehe esindajatega, ja aimab ära ka öise visiidi põhjuse. «Kas me nüüd oleme juba salvestatud?» küsib Avar Naeratus. Rõõmsaid hõikeid ja valju naeru kostab Herne poest vähemalt selle majani, kus vanasti elas Tartu trükinduse suurkuju Arnold Everaus. Veel enam detsibelle ulatub harrastusteatri edendaja Jaan Aitaja elamuni, mis asub otse poemaja kõrval. «Kas juba saab juua või ei saa!» kaigub heledalt Kolme Lapse Ema hääl, mida võinuks kadestada hipinduse kõrgaegade lauljanna Janis Joplin. Poes on sel hetkel vaid neli inimest. Kolm neiut ostavad ühe purgi õlut, kaks purki alkoholiga segatud limonaadi ja kaks singi-munapirukat. Suvepükstes ja triibulises särgis taaruv mees lahkub leti eest kahe suure pudeli boki ja kahe paki suitsuga. Nii et pood on parajasti sama hästi kui tühi. On aga selliseid hetki, mil Avar Naeratus – tegelikult Danel Peedman, nagu ta ennast Postimehe lugejatele kirjapanekuks tutvustas, Supilinna elupõline asukas – ei saa öösel müüjatega paari lausetki vahetada, sest neil on leti ees ostjatest tohutu saba. Nüüd on aga nii, et kui kunstitegelane Enn Lillemets kõnnib oma kodu uksest üle tee poodi, saab ta ostu teha paari minutiga. Mida ta ostis, ei olnud eemalt näha, samuti jäi küsimata, kas ta andis oma allkirja pöördumisele, mis jõudis mõni päev tagasi politseisse ja linnavalitsusse. Lihtne pöördumine Kindlasti panid oma käe petitsioonile alla arheoloog Rünno Vissak ja tema juristist abikaasa Anne. Nad elavad Herne poe vastas ja tahavad öösiti magada. Pronkssõdurimäruliga kaasnenud alkoholivabu päevi ja öid meenutavad nad nagu Aadam ja Eeva paradiisi. «Pöördumise sisu on ülilihtne,» selgitab Rünno Vissak. «Põhiosa kirjeldab, mille poolest alkoholimüük kell kaheni öösel inimesi häirib ja mis see endaga kaasa toob: ümbruskonna elanike rahu on häiritud ja ümbruskonda reostatakse, kui inimesed kogunevad massiliselt poe ümber.» Pöördumine lõpeb ettepanekuga lõpetada alkoholimüük Herne poes kell üksteist õhtul. «Kui poeomanikule on kasumlik müüa alkoholi kella üheteistkümnest kella kaheni, siis turvaku poe ümbrust, kutsugu inimesi korrale, võtku poe juurde turvamees,» räägib Rünno Vissak. «Võibolla tuleb tal endal veel parem mõte pähe, kuidas ebanormaalset olukorda lõpetada.» Reede öösel kella poole kahe paiku saabub Herne poe ette justkui põhjuseta – kedagi ei vahistata ega noomita – politseiauto. Vahest ajendas seadusesilma saabumist päeval toimunud infovahetus ajakirjaniku ja ülemkomissari vahel. Ajakirjanik tahtis teada, kui palju ja mis põhjusel on politseid kutsutud Herne poe ümbrusesse aasta jooksul kuude kaupa. «Kuna politseipatrullidele edastatud väljakutsed on ka ühe kaupluse piirkonnas seotud väga erinevate aadressidega, siis on väga töömahukas Herne poega seotud täpse analüüsi koostamine,» märgib Tartu politseiosakonna ülemkomissar Indrek Koemets. Planeeritud patrullimisel arvestab politsei tema sõnul hilisõhtuse alkoholimüügi paiku kõrgendatud korrarikkumiste riski piirkondadena, kus liigub patrulle sagedamini kui mujal. «Peamiselt oleme siiski orienteeritud appi tõttama abipalujatele, mitte totaalkontrolliga tänavaid alkoholisõpradest tühjendama,» selgitab ülemkomissar. «Seega peaksid inimesed, kui nende rahu rikutakse, sellest politseile operatiivselt teada andma.» Algab kolimine Supilinlane Danel Peedman, kelles tekitab politseiauto tavatu saabumine elavat huvi, ei ole supilinlaste allkirjastatud pöördumisega nõus. «Pood müüb alkoholi nii nagu kord ette näeb,» leiab ta. Aga ikkagi – mida peaksid öörahu ja korda väärtuslikuks pidajad peale hakkama kisa ja käraga ning ümberkaudsete majade hoovis põietühjendajatega? «Koligu mujale, kurat!» hüüab Peedman ja avar naeratus tema näol hakkab tuhmunud. «Koligu Tammelinna või kuhu tahavad. See on Supilinn, see on meie linn.»
> Loe edasi |
