Tartut on jätkuvalt nimetatud Emajõe Ateenaks, ehkki Teise ilmasõja kaks ülekäinud rinnet on temast järele jätnud ainult arhitektuurilise müüdi. Tartut on hellitavalt kutsutud ka väikeseks puust linnaks. Nüüd on Tartut hakatud kutsuma hoopis muusikapealinnaks – niipalju erinevaid kontserte korraldatakse siin viimastel aastatel. Siia, kuumusest vaevatud linna, tuli kolmeks päevaks külaline. Küla tuli külla, Maailmakülaks kutsutu. Põline tallinlane Paul Pihlak võttis Tallinnalt möödunud suvel Pirita kloostris bravuurselt ja paljulubavalt avalöögi teinud pealinna ainukese rahvamuusikafestivali ja kolis selle Tartusse. Festivali avasid kohati alles (remondi)traagelniitides värvilõhnase Ateena keskuse ammuunustet kinosaalis Eesti Keeled. Rõdu oli broneeritud peaministrile ja teda saatvatele isikutele. Vägev! Vaimu ja võimu rahulik kooseksisteerimine. Muusika tervikuna on ikka helge, sädelev, mõtlik küll, aga (elu)rõõmus nagu alati. Korraks käib mõte läbi pea, et vokaal-instrumentaalansambli eelse keelpillikvarteti «Labajalavaltsi» süüdimatut lõbusust võiks Eesti Keeltel rohkem olla… See mõte hääbub Sibula ja Kor˛etsi «Videviku» saabudes, hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse, kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos. Juba ainuüksi selle laulu pärast tasus Ateenasse tulla. Paraku on osasaajaid saalis kasinalt. Lõpukontsert laupäevaõhtuses kinosaalis Sergio Bastose ja Raivo Tafenau ansambliga oli bravuurne esitus muusikutelt ja ennastunustav kaasaelamine publikult. Vahele mahtusid Kärt Johansoni ja Robert Jürjendali jutustatud lood ja maalitud helipildid. Narvalaste Ave Nue ja Suprjadki on hämmastavalt kenasti kokku sulatanud vene rock’i ja folkloori (integratsioonimaiguline Kadriko töötlus lausa pärlina meenumas). Visuaalselt ja elektrooniliselt efektselt esitles Tiit Kikas oma plaati «String Theory». Hubisevas küünlavalguses Jaani kirikus mediteeris Maailmaküla peaesinejaks tituleeritud Stephan Micus. Oriendi hõngu tõi muusikapäevadele paljurahvuseline Niyaz. Portugali linnalaulu fadot, mida sageli Eestis ei kuule, esitas pime lauljanna Dona Rosa. Jazzkaarel käinud teadsid kolmest virtuoossest pillimehest koonevat Gruusia ansamblit The Shin. Nüüd oli laval lisaks viis rahvamuusikut ja kooslus The Shin EgAri tõi kuulajateni tõelise Kaukaasia tulevärgi, tantsud ja naljad, ülekeeva elurõõmu, sekka ka nukrat ja mõtlikku musitseerimist. Pärast kontserti tõdes üks korraldajatest Ants Johanson nõutult, et kui ta siiani arvas, et teab ja on kuulnud nii mõndagi, siis nüüd on selge, et ta ei teadnud midagi. See kontsert oli festivali tipp! Tahaks loota, et Maailmaküla ei tulnud vaid korraks külla. Tahaks, et päris (pärimus)muusika kontsertide reast saaks päris pidu, festival koos klubi, konverentsi ja mõne vabaõhuüritusega. Ateena keskus sobib paigaks, et kohtuksid Simon Jeffesi pingviini kohvik ja Leonard Coheni laulutorn, kus avaneb nii esinejate kui ka kuulajate hing. Igatahes jõudu ja aitäh Tegijatele! Festival Pärimusmuusikafestival Maailmaküla 7. juunil Tallinnas ja 7–9. juuni Tartus |
