On hea, kui üldsus huvitub meie rahva hariduse ja kultuuri arengu probleemidest ja avaldab arvamust. Nii selgubki vahest päris tõde. Teoksil olevat haridussüsteemi on kommenteeritud seinast seina.
Uno Uiga: koorikultuur koolist ei kao
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On mõistvaid toetajaid, on vastakaid teoretiseerijaid ja subjektiivseid nostalgitsejaidki. Oma sõna sekka öeldes püüan tugineda vaid isiklikele õpi- ja õpetamiskogemustele üldhariduskoolides.
Varem oli nii
Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, kui mina alustasin kooliteed, kehtis Eestimaal kohustuslik kuueklassilise algkooli haridus. Edasi võis õpinguid jätkata mitut masti ametikoolis, tehnikumis või gümnaasiumis (kuus klassi). Tartus oli siis 16 algkooli ja ainult neli gümnaasiumi.
Kaks gümnaasiumi oli tütarlastele: Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi gümnaasium (praegune Miina Härma nimeline) ja Tartu tütarlaste gümnaasium (Riia ja Kalevi tänava nurgal, sõjas hävinud). Kahes õppisid poisid: Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu poeglaste gümnaasiumis (Riia 25).
Gümnaasiumi pääses sisseastumiseksamitega ja lõpetajate eesmärk oli ülikool. Seega igakevadine algkoolide pereheitmine oli pidulik ja iseenesestmõistetav.
Minu üldhariduse õpitee kulges läbi Tartu 15. algkooli (Riia 23, poistekool) ja Tartu poeglaste gümnaasiumi. Muusikaõpetajana töötasin Tartu 1. keskkoolis (A. H. Tammsaare nimeline 1. keskkool, H. Treffneri gümnaasium) ja Tartu 7. keskkoolis (Karlova gümnaasium).
Neist saadud kogemuste ja hilisemate võrdluste põhjal olen veendunud, et gümnaasiumide põhikoolist eraldamine ei ole nüüdisajal mitte ainult põhjendatud, vaid teaduslikuma õppekorralduse tagamiseks ja vaimsuse kujundamiseks otse vajalik. Põhjendamatu on nõuda formaalselt gümnaasiumideks nimetatud endiste nõukogudeaegsete 11-klassiliste keskkoolide säilitamist.
Ei ole kuulnud, et ükski Treffneri gümnaasiumi vilistlane või õpilane igatseks tagasi Tammsaare-nimelist keskkooli. Mis puutub aga Karlova gümnaasiumi (7. keskkooli) tähtsusesse linna koorikultuuris, siis see oli, on ja jääb.
Kujundame koorikooli
Põgusalt selgituseks. 1961. aastal panime aluse Tartu ajaloos esimesele koolidevahelisele poistekoorile. Tolleaegsetes nõukogulikes tingimustes oli ainuvõimalik klubistaatus. Seega sai asutatud poistekoori koduks AÜN Tartu kultuurihoone. Kontserdikoori kaadri, õppe, kunstilisi, majanduslikke ja kontserdielu vajadusi aitas kindlustada Tartu pioneeride maja. Seetõttu sai kahe võrdse alluvusega kollektiiv nimeks Tartu Poistekoor.
Peagi tekkis vajadus poiste parema muusikalis-vokaalse hariduse järele. Tuli pöörduda üldhariduskooli poole. Valik langes Tartu 7. keskkooli kasuks.
Esialgu seal koolis töötanud muusikakallakuga klasside asemele avasime 1980. aastal kogu keskkooli ulatuses ühe komplekti koorilauluklasse. Kuna tegu oli aga segakooliga, jäi poistekoori üheks probleemiks ikka poiste nappus, sest poole klassi jagu poisse ei rahuldanud täielikult koori vajadusi.
Teine probleem oli see, et teiste koolide poisid pidid jääma senisele klubitöö hariduse tasemele.
Seega probleeme oli, aga me saime ikka sammu võrra edasi. Nüüdne koolireform võimaldab senised vajakajäämised lahendada lõplikult.
Nimelt on kavas Karlova gümnaasiumi seniste üldhariduskooli kooriklasside asemel avada samas koolihoones iseseisva huvikoolina täismahus koorikool. Seega paraneb radikaalselt linna noortekooride halduslik ja kunstilis-pedagoogiline staatus.
Kõik lauljad, olenemata kooriliigist, hakkavad saama võrdset koolitust sõltumata sellest, millises üldhariduskoolis keegi õpib. Ei ole ka välistatud, et mõned rühma- või soolotunnid tehakse teistes sobivamates ruumides. Eesmärk on paindlik õppekorraldus, hea konkurentsivõimeline kunstiline tase ja aktiivne kontserditegevus, kaugemas tulevikus aga saada koorikoolile oma hoone koos esindusliku kontserdisaaliga.
Lõppematu järjepidevus
Seda kõike ei ole palju tahta. Tartu lapsed-koolinoored ei ole sugugi andetumad kui samaealised mõnes maailma sajanditevanuses koorikooli traditsioonidega suurlinnas.
Tartu on ka suhteliselt vana koorilaulu ja laulupidude linn, ei ole siin karta mingit provintsistumise ohtu. Tartu tippkooride kontserdimatkad on ulatunud kaugetesse välisriikidesse, vastu on võetud külaliskoore. Alles peeti rahvusvahelisi Põhja- ja Baltimaade meeskooride laulupäevi ja ühendkooride laulupidu. 2015. aastal leiavad Tartus aset samalaadsed rahvusvahelised poistekooride pidustused.
Tartu linna võim ja valitsus on seni alati toetanud ja tunnustanud koorikultuuri edasi arendavaid ideid ja ettepanekuid. Ei ole ka juhus, et mitu Tartu koorijuhti on linna aukodanikud, et äsja nimetati koorijuht Alo Ritsing vabariigi kultuuri- ja spordipreemia kandidaadiks. Ainult nii, ühisrindena teotahteliselt ja mõistvalt edasi on võimalik tagada linna koorilaulu ja laulupidude lõppematu järjepidevus.