Mai lõpus algab heitlus Euroopa kõige suurema rohttaimega
(1)
11.05.2005 00:01
Vilja Kohler, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Mehed-naised mürgipritsi ja labidatega alustavad peagi Tartumaa erinevates
kohtades mitu aastat võtvat heitlust Sosnovski ja hiid-karuputkega, mis
ohustavad nii inimesi kui kodumaiseid taimi.
Esimese löögi saavad väiksemad, teepervedel ja jõekallastel alla poole hektari suurusel alal kasvavad Sosnovski ja hiid-karuputke kolooniad. Voolava vee ja teede äärtes kasvavad karuputked on tõrje eelisnimekirjas seetõttu, et neist kohtadest levib taimede seemneid ümbruskonda kõige enam, selgitas Tartumaa keskkonnateenistuse looduskaitsespetsialist Lea Sõgel. Nii Tartumaal kui kogu Eestis võtab ulatusliku karuputke tõrjetöö ette keskkonnaministeerium keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) projekti raames. Projekti eelarve on kaks miljonit krooni ja selle eest läheb tõrjumisele vähemalt 774 eelvalitud kolooniat, rääkis keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Lilika Käis. Eestis on tarvis teha tõrjet kokku 940-s karuputke võõrliigi koloonias. Kaks tõrjevooru Tartumaal satub löögi alla esialgse kava kohaselt 49 taimekolooniat. «Kõige enam on meie maakonnas karuputke Konguta vallas ja Tartu linna ümbruses,» märkis Lea Sõgel. Konguta vallas on keskkonnaministeerium tõrjetöödeks välja valinud 11, Haaslava vallas üheksa, Tartu vallas seitse, Ülenurme vallas neli, Puhja vallas kolm ning Mäksa, Nõo, Rõngu, Tähtvere vallas ja Tartu linnas üks-kaks kolooniat. Tõrjetöö tegija leidmiseks korraldas keskkonnaministeerium riigihanke. Selle võitjat pole Lilika Käisi sõnul veel teada ja sellepärast tööde alustamine ilmselt paar nädalat viibib. «Et riigihanke võitjat pole veel teada, ei tea me ka seda, kui palju tänavu karuputke tõrjeks eraldatud kahest miljonist kroonist Tartumaale tuleb,» ütles Lea Sõgel. «Selge on see, et mida rohkem raha saame, seda enam kolooniad läheb töösse.» Sosnovski ja hiid-karuputke tõrjetööd viiakse sel aastal läbi kaks korda suve jooksul: esimene tõrje tuleb eeldatavalt mai lõpus, juuni alguses, teine juuli esimesel poolel. Labida ja mürgiga Tõrjetööde aluseks on eelmisel aastal valminud karuputke võõrliikide pikaajaline tõrjestrateegia. Viimane tähendab lahtiseletatult inimese minekut selle Euroopa kõige suurema, isegi viie meetri kõrguseks kasvada võiva rohttaime vastu labidate ja umbrohumürgiga. Karuputke väikestes kolooniates raiutakse taimedel juured läbi, suuremates võetakse kasutusele taimemürk. Et Sosnovski ja hiid-karuputke seemned on idanemisvõimelised seitse aastat, tuleb kord juba üle käidud kohtades teha mitu aastat järelkontrolli. Tartumaal peaks karuputke võõrliikidega hakkama sel suvel rinda pistma kümme inimest, kellesse Lea Sõgel palus maaomanikel mõistvalt suhtuda. Võõras nuhtlus Kas riikliku tõrjeprojekti alla kuuluvad ka eramaadel kasvavad karuputked? «Üldjuhul peaks eramaa omanik ise selle taimega hakkama saama,» vastas Lea Sõgel. «Kuid ma ei tea veel, kas see ka nii on. Tänavu on tõrjetöödeks välja valitud taime leviku piiramisel olulised kolooniad. Kas neid on ka eramaal, pole me veel jõudnud kindlaks teha.» Nii hiid- kui Sosnovski karuputk on pärit Kaukaasiast, kus need taimed kasvad jõgede kallastel, metsaservadel ja lagendikel. Hiid-karuputke hakati maailmas dekoratiivtaimena propageerima ja levitama 19. sajandil. Aedadest ja parkidest pääses see hiljem hooletu ümberkäimise tõttu valla ja võttis koha sisse looduses. Eestisse jõudsid karuputke võõrliigid hiljem, 1950.
aastate keskpaiku, mil neid peeti väärtuslikeks mee- ja silotaimedeks. Karuputke
võõrliigid on nuhtluseks nii Euroopas kui Ameerikas.
Miks on
karuputk halb ? • Karuputke võõrliigid, Sosnovski ja hiid-karuputk, vaesestavad kodumaist loodust. Nende suured lehed varjutavad maapinna ja võtavad sellega teistelt taimedelt kasvamisvõimaluse, suretades pärismaised liigid välja. • Sügisel, kui karuputke maapealsed osad närbuvad, paljastub kamaraga kinnistamata muld, mis on sademete suhtes erosioonitundlik. Veekogudesse uhutud muld võib soodustada veetaimede vohamist. Settinud muld võib muuta jõepõhja struktuuri ja rikkuda kalade, eriti lõhilaste koelmuid. • Inimese nahale sattudes põhjustab karuputke võõrliikide mahl päikesepaistelise ilmaga põletusvillide sarnaseid suuri vesiville. • Villidest tekkinud haavad paranevad aeglaselt ja armid võivad veel aastaid pärast kokkupuudet olla tumedamalt pigmenteerunud. Villid võivad samasse kohta tagasi tulla veel mõne aasta pärast, kuigi inimene pole taime mahlaga enam kokku puutunud. Allikas: Bert Holm, Eesti Põllumajandusülikooli
põllumajandus-keskkonnainstituudi erakorraline teadur
|
