Tänases reaalsuses on Eesti aga Euroopa Komisjoni bioenergia direktiivide täitmisega jännis, tootes umbes 20 korda nõutavast vähem bioloogilist autokütust, ammutades energiat vähem kui kümnest protsendist sõnnikust ja vaid kolmandikust puidujäätmetest. Aasta eest vastu võetud riiklik bioenergia arengukava seab peaeesmärgiks vähendada Eesti sõltuvust imporditavast fossiilkütusest, säästa põlevkivi kaevandamist piirates loodust ning luua maal töökohti.Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi nendib, et Eesti usinus nende sihtide poole rühkimisel võiks olla suurem, kuid tõelised eeldused selleks tekivad, kui energiaturg seda nõuab. Tamkivi hinnangul on Eesti bioenergeetika arendamiseks aastani 2013 Euroopa Liidu toetustest reserveeritud 1,3 miljardit krooni enam-vähem piisav, et biokütuste laialdasem pruukimine käima lükata. «Ei saa öelda, et me bioenergiaga ülearu palju tegeleksime,» tõdeb Tamkivi. «Aktiivsus võiks olla suurem, aga olen üsna kindel, et see tekib lähiaastatega.» Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tunnistab, et põhjust vastu rinda taguda Eestil pole. Samas pole tema arvates tarvis ka silmi peast häbeneda, sest Eesti pole bioenergeetika edendamisel Euroopas viimaste hulgas. Põllumehe huvi kesine Energiakultuuride kasvatamiseks toetuse maksmist reguleerib põllumajandusministri aastavanune määrus. Toetuse saab vaid juhul, kui toodang kasutatakse sihipäraselt biokütuse tootmiseks. Selle peab tagama tarneleping. Ettevõtmise peamine risk on energiakultuuri ikaldumine: kui saak jääb alla etteantud saagikusnormi, rapsi puhul näiteks 1,2 tonni hektarilt, jääb tootja toetusest ilma. Riski suurendab tõik, et energiakultuuride all olev pindala on võimsalt kasvanud: 2006. aastast 2007. aastasse lausa üle nelja korra. Sellest johtuvalt väheneb toetus: 2006. aastal oli see üle 700 krooni hektarilt, mullu juba alla 500 krooni hektari kohta. Läinud aasta arvud kõnelevad energiakultuuride viljelemise huvi määrast kõnekalt: põldurid küsisid toetust 11 300 hektarile rapsile, 76 hektarile kaerale, 113 hektarile päideroole ja 1,1 hektarile pajule. Samal ajal vajaks ainuüksi Kundasse bioetanoolitehast rajav Viru Distiller aastas 360 000 tonni vilja, mis vastab umbes 150 000 hektarile külvipinnale ja moodustas kogu 2006. aasta Eesti teraviljasaagist üle poole. Mullust erakordselt head vilja-aastat Eesti heitlikes ilmaoludes orientiiriks võtta oleks pehmelt öeldes riskantne. Viru Distilleri juhataja Robert Antropov pakatab optimismist, kuigi tänase seisuga paistab, et ainult Eesti teraviljal ei saa 2009. aasta sügisel tööd alustav Kunda etanoolitehas kuidagi baseeruda. Antropov loodab ühelt poolt maaomanike mõistlikkusele, mis takistaks viljakasvatuseks sobivaile põldudele energiavõsa istutamist, teisalt riigi vastutulelikkusele. «Aastaid tagasi oli Eestis teraviljasaak ligi poolteist miljonit tonni,» rõhub Antropov potentsiaalile. «Praegu on Eestis aga kasutusest väljas umbes kolmandik põllumaadest. Väga olulise osa sellest moodustavad reformimata riigimaad, mida riik võiks anda soodsalt rendile neile, kes on huvitatud teravilja kasvatamisest.» Seda, et Eestis ei jätku oma teravilja isegi kohalikule toidutööstusele, peab Antropov arusaamatuseks – Eesti töösturid ei maksvat praegu lihtsalt kohalikele kasvatajaile õiget hinda. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder näeb sadades tuhandetes hektarites söötis põllumaades samuti potentsiaali teravilja kasvatamiseks. Seeder nõustub, et reformimata riigimaid võiks ajutiselt anda põllumeestele rendile, kuid ta välistas, et riik hakkab rentima maid spetsiaalselt energiakultuuride viljeluseks. Heinast ja lägast gaas Riigikogu liige Eestimaa Roheliste erakonnast, bioloog Aleksei Lotman leiab, et bioenergiat tuleb tänaste teadmiste juures ammutada esmajoones raiejäätmetest, mida jääb Eesti metsadesse vedelema üüratu hulk. Väikekatlamajade omanikud peaksid Lotmani sõnul aga panustama kindlasti ka roole, heinale ja põhule. Lihula vald Läänemaal on pioneerina teel kahesüsteemse kaugküttekatlamaja poole, mis põletaks senise põlevkiviõli asemel ühes katlas luhaheina, pilliroogu ja põhku, teises hakkpuitu. Veidi üle kümne miljoni krooni maksev 1,8-megavatine katlamaja peaks hakkama 1600 elanikuga Lihula linnale sooja andma 2009. aasta sügisel. Plaani jumekust tõendab Tallinna Tehnikaülikooli soojustehnika instituudi uuring ning lõviosa ehitusrahast pärineb Norralt, Islandilt ja Lichtensteinilt. Lihula valla arendusnõunik Margus Källe usub, et biokatlamaja põhirisk pole tehnoloogias, vaid kütuse varumises. Näiteks tänavuse talvega on võimatu niita Matsalu rahvuspargis roogu, sest pole jääd. Vihmase suvega võib olla raske teha Kasari jõe luhtadel küllaldases koguses kuiva heina. «Veel pole meil asja toimimises kahtlusi tekkinud,» kinnitas Källe. «Kahtlused tekiks, kui põlevkiviõli hind kolinal langeks või põllumajandustootjad leiaks heinale tasuvama rakenduse. Samas on näha, et peale meie keegi väga uljalt samasugust asja tegema ei tõtta. Oodatakse ja vaadatakse, kuidas meil läheb.» Aleksei Lotman tõdeb, et praegune tehnoloogiliste teadmiste tase ei võimalda panustada puhta heina puhul jõuliselt biogaasi tootmisse. Biogaasi efektiivseks tootmiseks peab heina segama sõnnikuga, et käärimine oleks küllalt tugev. Sõnnikut aga ei tooda Eesti farmid heinaga piisavas proportsioonis. «Kuid see, et meil sõnnikut biogaasi tootmiseks veel nii vähe kasutatakse, on lausa naljakas,» hindas Lotman. «Ei tohiks olla ühtegi 500 ja enama loomaga lauta, kus gaasi ei toodeta. See pole pelk küsimus energia ärakasutamisest, vaid ka haisu ja transpordikulude vähendamisest.» Eesti esimese ja seni ainsa sõnnikugaasil töötava 35 miljonit krooni maksnud soojuselektrijaama pani 2006. aastal Saaremaal Valjalas käima OÜ Saare Econimics. Firma tegevjuht Rain Nurmik nendib, et neid tõukas suurt kulutust tegema eelkõige häda: 40 000 tonni sealäga ja 30 000 sea produkt oli tarvis vabastada haisust ning muuta stabiilseks väetiseks, mida pole tarvis kohe pärast laotamist maa sisse künda. Põllumajandusministeerium sedastab, et sõnnikust ja lägast kasutatakse Eestis praegu energia saamiseks alla kümne protsendi. Tartu külje all Tähtvere valla maadel tegutseva Tartu Agro näide tõendab, et kõik farmerid pole sellele veel mõelnudki. Hein teise maakonda Tartu Agro 5600 siga ja 2800 veist tekitavad praegu kolmes farmis Ilmatsalus, Rahingel ja Vorbusel üle 40 000 tonni sõnnikut aastas. Biogaasi tootmiseks on tarvis segada seda haljasmassiga, kuid Tartu Agro põldudel kasvav hein ja mais kulub täielikult loomasöödaks, kinnitab Tartu Agro direktor Aavo Mölder. Samas kõrguvad Kärevere ja Puurmani kandis heinarullide aunad, millele Alam-Pedja luhtade niitmist korraldav looduskaitseühing Kotkas pole tarvitajat leidnud. Kotka juhatuse liikme Jaak-Albert Metsoja sõnul ütles Mölder mullu heinapakkumise peale resoluutse ei. «Praegu pole biogaasi teema meil aktuaalne, sest energia kulub farmide tehnoloogia ja sõnnikukäitluse ajakohastamiseks,» selgitab Mölder. «Tarvis on parandada inimeste töötingimusi, kulutada raha konkurentsivõimelise palgataseme hoidmiseks.» Biogaasi perspektiivi kohta arvab Mölder, et seda võiks kaaluda vaid juhul, kui gaasi tootmiseks vajalik haljasmass toodaks farmide ette tasuta. Tartu Agro huvipuuduses kipub kujunema kilplaslik olukord, kus Alam-Pedja heina hakatakse peagi vedama ligi saja kilomeetri kaugusele Ekseko sigalasse Viljandi lähedal. Seal on biogaasi tootmise plaan tõsiselt käsile võetud. Jaak-Albert Metsoja sõnul vajab Ekseko 120 000 tonni aastase sõnnikukoguse metaan-gaasiks kääritamiseks umbes 10 000 tonni toorest biomassi. Alam-Pedjalt praegu niidetavailt luhtadelt saaks umbes kolm korda vähem. Proportsiooni järgi võiks sellest aga jätkuda kogu Tartu Agro sõnniku ümbertöötamiseks. «Biogaasi tootmine on Eestis ikka nii lapsekingades, et paljud ei julge seda lihtsalt ette võtta,» sedastab Metsoja. «See ei pruugi osutuda nii tasuvaks, kui loodetakse. Näiteks Saksamaal läks maisi hind seetõttu kahekordseks, sest biogaasijaamade nõudlus maisi järele kasvas.» Metsoja arvates on Alam-Pedja heina ja Tartu Agro sõnniku kokkuviimise probleem puhtalt riigi energiapoliitika küsimus. «Peab olema tagatud nii investeerimistoetus kui hilisem maksusoodustus biogaasi tootmisele,» leiab Metsoja. «Ideetasandil on küll mõtet biogaasist rääkida, aga inimesed ei hakka heast peast ehku peale kümneid miljoneid investeerima, et äkki õnnestub.» Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi märgib, et investeerimistoetus on olemas. Saaremaal Valjalas pandi mõne aasta eest selle najal käima sealägast metaangaasi tootmine. Tõsi, toetusraha moodustas Valjala jaamas vaid kümnendiku. «Kui suurfarmi omanik täna biogaasi tootmise vastu huvi ei tunne, on elekter järelikult veel liiga odav,» arutleb Tamkivi. «Kui Eesti elektriturg 2013. aastal avaneb ja täitub prognoos, et tänasega võrreldes on elekter kaks korda kallim, küllap vaatavad siis farmerid kasutult mädanevaile heinarullidele teise pilguga.» |
Kõik tänased
