Ülle Jermolajev elab kümme aastat müügis olnud kinnistul, Tartus Salme tänaval. Praegu pakutakse seda kinnistut ühes kinnisvaraportaalis 4,2 miljoni krooni eest müüa. Nende krundil on kaks maja. Majas nr 2b elab neli peret ja hoovipealses majas nr 2c elab veel neli peret. Kõik need inimesed elavad teadmatuses oma tuleviku suhtes alates 1994. aastast saadik. Kolm neljandikku neist majadest sai tagasi omanikuproua poeg, ühe neljandiku aga omanikuproua teise mehe vennatütar. Naise kodu Siin vahel on veel see naljakas nüanss, et poeg ei tahtvat oma ema teise mehe vennatütre pärandiosa mitte kuidagi tunnistada ja seepärast on varanduse piir kahe omaniku vahel seniajani konkreetselt määramata. Keegi üürnikest ei tea, kes neist kuulub ühe neljandiku, kes kolme neljandiku sisse. Keegi ei ole ka toda omanikpoega oma silmaga näinud, sest ta elab Ameerikas. Küll on majarahvas suhelnud omaniku esindajaga, kes sõidab kohale Tallinnast. Nüüd on teada veel see, et too Ameerika poeg olevat oma pärandiosa juba kellelegi järgmisele pärandanud. «Tegelikult ei ole mingit vahet, kes on meie maja omanik,» räägib Ülle. «Meid haldab Convest B. I. Temale maksame üüri ja kommunaalmaksed. Aga...» Nüüd tuleb üks suur ohkamise koht. «Aga omanikud ei ole nendesse majadesse investeerinud sõna otseses mõttes mitte midagi – ma ei liialda,» jätkab Ülle. «Majad on vanad. Meil on näiteks suuri probleeme olnud kanalisatsiooniga, aga haldusfirma ei ole huvitatud meie aitamisest.» Mehe ja vanemate kodu Ülle Jermolajev ei häbene öelda, et on vaid üks mees, kes tunneb nende maja hingeelu, torusid ja muid insener-tehnilisi lahendusi. See on ta oma abikaasa. Ülle abikaasa on Salme tänaval elanud oma kuuendast eluaastast saadik. See on tema kodu ja see oli ta vanemate kodu. Nüüd on neil kaks poega. Ja see on nende poegade kodu ka. «Miks te siis ei ole oma probleemi ära lahendanud, aeg muudkui lendab?» küsin vahele. «Kuidas teile nüüd seda öelda,» otsib Ülle vastust. Laste kodu «Kui inimesed on korralikud ja kasvatavad oma kahte last, kui nad pole ei keskastme juhid ega tööta muudel kõrgetel kohtadel, siis... Meil ei ole iial olnud sellist raha! Ja kui laste sirgudes ehk tasapisi midagi hakkakski tekkima, siis nüüd on kinnisvara hinnad tõusnud ammu üle mõistuse!» Ülle tuleb tagasi oma jutu alguse juurde ja kordab, et kurb on see, et nad ei saa majaomanikuga mitte milleski kokku leppida. Nad on ju sellesse majja väga palju investeerinud. Nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt. Alles hoidnud maja korrashoiu peale kulunud materjalide tšekke, aga kellele neid näidata. «Teataval määral ju ootad ja kannatad. Aga lõpuks enam ei jõua,» räägib Ülle vaikse häälega. «Nüüd tellisime oma korterile uued aknad. Oli just allahindluse aeg. Lihtsalt lõpmatuseni ei saa edasi lükata hädavajalike asjade tegemist.» On tõsi, et keegi ei ole Üllele ega ta perele öelnud, et mingu minema. Aga see seis võib ühel hetkel muutuda, kardab Ülle. Omandireformi seaduses ette nähtud 13-aastane puutumatuse aeg hakkab Salme tänava majadel otsa saama. «Teised meievanused inimesed koolitavad praegu oma lapsi ja toetavad neid rahaliselt, kus aga vähegi saavad. Meil on aga see mure, kuidas tulevikus mitte oma laste kaela peale jääda,» räägib Ülle. See on koht, kus naise hääl hakkab värisema. |