Sundüürnik keedab kohvivett ja ootab imet

Ilmel on häbi, et peab selles loos olema paluja ja hädasolija rollis. Ta on terve pika elu korralik inimene olnud. Ta endised töökaaslasedki on olnud kõik lugupeetud ja varanduslikult heal järjel inimesed.

Ilme on 69-aastane ja sundüürnik.

Sotsiaalüürnik

Nüüd istub ta köögis, kohvipurk laual ja kook lahti lõigatud. Ootab ajakirjanikku.

Et midagi olulist meelest ei kaoks, on Ilme ühe ruudulise lehe mõlemale küljele oma loo tihedas kirjas talletanud. Juhuks, kui ajakirjanik midagi ootamatut küsib. Et oleks, kust vaadata.

Kiri lõpeb sõnapaariga «Tartu sotsiaalüürnik».

Selle sõna mõtles Ilme ise välja ja on oma leidlikkuse üle uhke. Ta arvab, et see sõna väljendab tema staatust väga hästi. Ta ei ole sundüürnik, ta on sotsiaalüürnik.

Ilme tuli Tartusse 18-aastase tüdrukuna, ta sai lapsehoidja koha ühes professoriperes. Seejärel hooldas ta aastaid üht nõrgamõistuslikku vanainimest ja sai niisuguse raske töö tõttu elamuvalitsuselt lõpuks ka oma korteri.

See asus Vaba tänaval ja seal elas Ilme kõik oma elu täisväärtuslikud aastad. Elas perenaisetundega. Sest kui korter remonti vajaski, oli küll teoreetiline võimalus abi saada majavalitsusest, kuid tegelikult said tööd tehtud ikka vaid siis, kui elanikud ise midagi välja nuputasid või oma käed külge lõid.

Ilme on veendunud, et ei tema ega ühegi teise Vaba tänava maja elaniku panus ei olnud väike selleks ajaks, kui nende kodu Rootsis elav seadusjärgne omanik 1994. aastal kohale ilmus ja üürnikele ääri-veeri märku andis sellest, mida soovib.

Ilme püüdis tragi olla ja mitte elule jalgu jääda. Siis oli ta ka üle kümne aasta noorem. Läks linnavalitsusse, pani end sundüürnikuna kirja ja oli aldis iga pakkumist kaaluma, mis sealt paistis. Et vaid murest lahti saaks.

Linn andis Ilmele munitsipaalkorteri äärelinna korrusmajja, mille juurde viisid auklikud teed ja mille akendest avanes vaade vanadele garaažidele. Ilme leppis, sest lohutuseks öeldi: selles korteris võib ta elada kuni oma elupäevade lõpuni.

Tõsi, sõlmiti viieaastane üürileping, aga seda põhjendati viisil, et nii on võimalik nondest pahadest üürnikest, kes korralikult üüri ei maksa, lahti saada.

Ilmel polnud selle vastu midagi. Tema teadis, et on korralik inimene, võlglaseks ei jää. Ja uskus, et miski teda ei ähvarda.

Aga läks vastupidi

Nüüd on Ilmel nutumaik suus. Sest munitsipaalkorteritega maja on vahepeal muudetud sotsiaaleluruumidega majaks.

Tartu elamukomisjonilt jõudis temani läinud aasta detsembrikuus otsus, milles on kirjas, et Ilme ei vasta eluasemeteenuse vajaja tingimustele ja et tema üürilepingut ei pikendata.

Ilme leidis jõudu ja vaidlustas tolle otsuse. Saatis hädakirja maavanemale.

Ja nüüd näitab ta maavanema allkirjaga vastust, kus öeldakse, et linna elamukomisjon on talitanud õigesti. Kõik dokumendid on õiguspärased ja mingit alust Ilme vaide rahuldamiseks pole.

Ilmel on jäänud veel 20 päeva aega, et maavanema otsus Tartu halduskohtus edasi kaevata. Ilme ei tea, kas leiab endas jõudu seda teha või mitte. Ta on väga norus.

Viga on ta täiskasvanud pojas, kes elab oma neljaliikmelise perega maamajakeses.

Maavalitsusestki tulnud kirjaski viidatakse perekonnaseadusele ja sellele, et täisealiseks saanud laps on kohustatud oma ema eluasemeprobleemi lahendamisel abistama.

Ilme poeg teenib elatist juhutöödega, ja selle elulaadi taga on poja kehv tervis. Ilme ei kujuta ette, et ta peaks end elama sättima oma poja pere õlgadele.

Ilme on nii erutatud, et ei saa enam edasi rääkida.

Tooge siis uus elu

Loen selle loo lõpuks katkendlikke ridu Ilme varem valmis kirjutatud kirjast.

«Ei munitsipaal- või sotsiaalpind muuda meie elus midagi. Oleme ikkagi kodutud.

Me nõuame omagi töövaeva ja kannatuste kompenseerimist. Sest meiegi oleme põlisrahvas. Makske meilegi välja meie aastate ja omaenese vaevaga korrashoitud korterid, kust olime sunnitud lahkuma. Miks tehakse oma rahva liikmete vahel nii suurt vahet. Ühelt võetakse, teisele antakse, meid visatakse tänavale või oma lastele kaela. Aga meiegi ju töötasime, teenisime ja maksime makse. Meil ei ole kusagilt võtta teist elu, et otsast alustada! Meie omal ajal kogutud tagavara kaotas krooni tulek ja ebaõiglane rahavahetus. Kui palju peame veel ebaõiglust kannatama...»

Vesi on kannus mitu korda keema läinud ja maha jahtunud. Kook on söömata.