Ilme ja Ülle on sundüürnikud. Tublid ja korralikud inimesed oma elu ja saatuse üksikasjadega. Mitte anonüümsed ja ebameeldivad tegelased, kes valjuhäälselt ja vastust ära kuulamata oma õigust taga nõuavad ja aina süüdlast otsivad.
Tartu abilinnapea Vladimir okman ütles kuu aja eest Tartu Postimehes, et sundüürnike probleemide leevendamine-lahendamine on nõudnud Tartu linnavalitsuselt ja volikogult palju tööd ja vaeva, et sundüürnike register on lühenenud 150 kande võrra aastas ja et kolme sundüürniku probleemid lahendas surm. Ning et kuigi rõõmustada on vara, võib sundüürnike draama siiski lõpetada maoorsemas helistikus, sest tunneli lõpus paistab viimaks valgus!
Mu kahe loo tegelased ei vaja sotsiaalabi ega eluasemeteenust see solvaks neid. Nad on alati iseendaga hakkama saanud ja peavad hakkama saama ka nüüd. Nende elu viimased 14 aastat on täis aga nii suurt muret, et sellest rääkimine paneb lõua värisema ja kisub südame sees krimpsu. Tuleviku puudumine ja teadmatus närivad nende inimeste tervist ööl ja päeval. Vahet pole, et üks neist on 49 ja teine 69. Käsil on nende ainus elu, mitte sissekanne kusagil registris.
Kõik tänased
