Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Õpilased käivad rääkimiseks huviringis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Väikese pusimise peale said Descartes’i lütseumi torekad tähtedest kokku ringitunni teema «Hea ja paha laps». | FOTO: Sille Annuk

Igal reede pärastlõunal, kui teised lapsed on kiirendatud sammul juba kodu poole teel, jäävad Descartes’i lütseumi tugiõpilased ehk tore­­kad veel klassiruumi, et õpetajaga maailma asju arutada.

Kuigi noorteühing TORE (Tugiõpilaste Oma Ring Eestis) on tegutsenud juba 1996. aastast, tuleb selle olemasolu paljudele ikka üllatusena.

Soomest meile tulnud liikumise eesmärk on juhendada õpilasi tubliks ja edukaks kasvamise teel. Ühingu tegevjuhi Marju Jaanimäe sõnul on neil oma koolitused ja süsteem, mis on ringide juhendajaile abiks.

Descartes’i lütseumis on torekad koos käinud juba üsna algusest, praegused juhendajad Riina Voltri ja Külli Hindrikson ei oska kõigi ringist osa saanud õpilaste arvu enam kokkugi arvata. Küll aga on nad aastate jooksul näinud, kuidas ringis käivad lapsed muutuvad. Nad on avatumad, julgemad, võtavad kõiksuguseid asju ette ja on sageli need, kes koolis üritusi korraldavad.

Õpetajate sõnul on põhiline eesmärk, et koolikeskkond oleks lapsesõbralik ja et oleks positiivne õhkkond nii klassiruumis kui koolis üldse. Ja et lastel oleks koht, kus vajaduse korral muresid arutada.

Kõik räägivad

TORE süsteem näeb ette teemad ja järjekorra, kuidas neist rääkida. Kõik algab lapsest endast, aidatakse avastada tema positiivsed küljed. Sealt edasi minnakse teistega suhtlemise, kontakti loomise juurde, arendatakse empaatiavõimet, õpetatakse tunnete kontrollimist, koostööd ja meeskonnatööd.

Räägitakse ka tumedamatest asjadest – vägivallast, kiusamisest ja konfliktidest ning nende korral toimimisest.

Igal kohtumisel loevad õpilased ise ette ringi reeglid. Seal on muu hulgas kirjas, et teiste juttu tuleb kuulata vaikselt ja vahele segamata, kõik mõtted on õiged ja kõigi jutt tähtis. Ringis antakse kõigile sõna ja kõik ka räägivad.

«Ja ma ei ole veel näinud, et kedagi selle pärast naeruvääristatakse,» rääkis 1999. aastast ringi juhendanud emakeeleõpetaja Voltri, kelle sõnul tuleb tavatunnis ikka ette, et mõne õpilase jutt või eksimus valjult välja naerdakse.

Õpetajate sõnul on koos käiv seltskond kirju. Alati on aktiviste, kes igale poole jõuavad, aga ka neid, kes on vaiksed ja naljalt sõna sekka ei ütle. Tasapisi ja julgustades hakkavad aga ka vaiksed ringis rääkima ning on hiljem klassis julgemad.

Lapsed ise räägivad pärast ringi, et tegelikult oli neid aasta alguses rohkem, kuid on olnud käijaid, kes on näidanud nägu vaid paar korda ega ole rohkem tulnud. Nad ei viitsivat vabast ajast veel tunni jagu koolis istuda ega ka räägitavale kaasa mõelda.

Kohalkäijate sõnul arutatakse peamiselt ikka üsna keerulisi ja tõsiseid teemasid. Näiteks äsja jutuks olnud «Hea ja paha laps» tõstatas teemadest muu hulgas vanemate lahutuse ja pideva ajapuuduse, noorte suitsetamise ja alkoholitarvitamise ning vägivalla nii kodus kui tänaval.

Ring ei ole aga alati ainult rääkimine. Näiteks pärast eespool mainitud teema tutvustamist loevad õpilased end rühmadesse ning saavad ülesandeks hea ja paha laps paberile joonistada, mõnikord aga mängitakse hoopis mänge.

Mis lastele aga kõige rohkem meeldib ja mille kasutegurit õpetajad näevad, on koolist väljas käimine. Igasugused laagrid ja ühistegevused lasevad neil näha üksteist hoopis teise nurga alt kui tavalises koolikeskkonnas ning koostöös teiste koolide TORE ringidega kohtutakse uute õpilastega, mis juba iseenesest aitab kaasa suhtlemisoskuste arenemisele.

Väljaspool kooli tekib ka õpetajatel lastega hoopis teistsugune kontakt ning Voltri rääkis, et tugiõpilasest klassis võib suur abi olla ka õpetajale endale, sest nii mõnigi neist kutsub klassikaaslasi korrale. Või kui raske olukord tekitab õpetajas tunde, et plahvatus pole kaugel, aitab tugiõpilaselt tulnud mõistev naeratus pinget maandada.

TORE ei sobi kohustuseks

Jaanimäe rääkis, et Soomes tähistas tugiõpilasliikumine just oma 40. tegevusaastat ning seal on jõutud nii kaugele, et riik toetab kogu tegevust ja mõnel pool saab seda koguni õppida valikainena.

Ka olevat tema sõnul tugiõpilased seal need, kes uusi õpilasi koolis aitavad – näitavad kätte vajalikud kohad ning tutvustavad inimesi ja olusid.

Kas ka Eestis ei võiks selline vajalikke oskusi õpetav tund olla kõigile lastele kohustuslik? Voltri sõnul võtaks kohustuseks muutunud tund TORE-lt võlu ära, Hindrikson aga arvas, et raske oleks leida sobivaid õpetajaid. Samuti on laste tunniplaanid niigi tihedalt täis ja lisatunde sinna enam ei mahu.

Pealegi on Descartes’i lütseumi õpetajad näinud üsna halba näidet kohustuslikust ettevõtmisest. Kui nad suvel Saksamaal laagris käisid, toodi sinna käsu korras kohale ka saksa lapsed, kes oleksid olnud parema meelega kusagil mujal ja näitasid seda käitumisega selgelt välja.

Praegu ongi Descartes’i lütseum Tartus ainuke, kus TORE ringitöö aktiivselt käib ja pole hääbunud ega toppama jäänud.

«Õpetajatele on see lisakoormus ja ega ei taha seda teha, eriti pikka aega,» rääkis Hind­rikson. Lühikesi projekte on lihtsam teha, niisugune ring nõuab aga valmisolekut aastatepikkuseks pühendumiseks.

Pealegi jõuavad TORE juurde sageli just noored naisõpetajad, kes otsivad töös teistsuguseid väljundeid ja meetodeid. Nemad lähevad aga tihti aasta-paari pärast lapsepuhkusele ning kui koolis ei ole teist juhendajat, jääbki ringitöö soiku.

Ideaalis võiks TORE ring olla õpetajate arvates igas Tartu koolis. Siis oleks rohkem neid, kellega koostööd teha, ning kord või kaks aastas võiks korraldada ka suuri ühiseid laagreid.

Torekad püsivad Luunjas pildil

Luunja keskkooli huvijuht Sirje Meriste oli Eesti päris esimene TORE koolitaja ning tema oli ka see, kes Luunja kooli esimese rühma ja selle juhendaja välja õpetas.

Ise asus ta juhendajana tööle alles mõni aasta hiljem ning rääkis, et sellest ajast on ta ikka kellegagi koos seda tööd teinud ja rühma on suudetud hoida väga aktiivsena. Vaid viimased paar aastat on ta juhendanud ringi üksi. «Aga vaatan lahtiste silmadega ringi,» muigas ta.

Üks paariaastane paus tuli küll sisse, kui mitu asjaolu kokku langes. Siis tulid aga toonased üheksandikud Sirje Meristelt aru pärima, miks ikkagi TOREt ei ole, ning õpilaste survel alustatigi taas. Kusjuures need noored ise ei olnud kunagi TOREs olnud, vaid olid näinud selle tegevust kõrvalt.

Meriste sõnul üritatakse koolis ikka pildil püsida, nii et ilmselt teavad kõik õpilased, mis on TORE ja selle põhimõtted. Näiteks suurematel pidupäevadel laenatakse TORE maskottelevant ja käiakse sellega mööda kooli ringi.

Pidevalt tehakse tööd nooremate õpilastega, aidatakse klassiõhtuid korraldada ja palju muud teha.

Seni oli Luunja keskkooli pikaajaline koostööpartner Puhja gümnaasium, kuid seal otsustas juhendaja ringitööst loobuda ning nii ongi praegu jäänud vaid Descartes’i lütseum, kellega on juba mõni aasta lähemalt suheldud.

Tartumaalt on TORE nimekirjas lisaks eelmainitutele veel Elva gümnaasium, Nõo põhikool ja Tamme gümnaasium, kuid kõigis neis on juhendajate puudumise tõttu tegevus peatunud. (TPM)

Tagasi üles