Geeniuste elud Genialistide klubis

Aapo Ilves
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aapo Ilves
Aapo Ilves Foto: Pm

Ma pole pärast gen­klubis Tartu Üliõpilasteatri «Daniil Harmsi ehk Geeniuse elu» vaatamist paar päeva ridagi kirjutanud ning kardan seetõttu pisut vormi pärast.




Pole välistatud, et kirjatükis võib mõne koha peal hakata mõte sisse trügima, kuid tribuudi puhul Daniil Harmsile oleks see žanriline libastumine. Aga kõigepealt ma räägin teile ühe loo.



Kord läksid armastatud rahvakirjanikud Andrus Kivirähk ja Jan Rahman Moskva suurimasse raamatupoodi unistusega osta kummalegi üks Daniil Harmsi teos. See tundus lihtne ülesanne – Harms ei jõudnud ju enne stalinlikus hullumajas nälga suremist palju kirjutada.



Tund seiklust


Pärast tunniajalist seiklust slaavilikult ülekujundatud raamatutega kaetud riiulite labürindis jõudsid nad peaaegu sihile. Peaaegu. Kaua seisid sõbrad umbes Tartu raekoja suuruse riiuli ees, mis pilgeni Harmsi raamatutega täidetud.



Daniili loomingut oli kaanetatud tähestiku järjekorras ja vastupidi, üles olid otsitud ning paberile kantud absoluutselt kõik sõnad, mis geenius kirjutada jõudis, ja isegi kuuendal eluaastal puukuuri seinale kraabitud «Kornei on loll».



Lisaks oli riiulitel biograafiaid, analüüse, kirjavahetusi. Stalini-aegsest paariast oli saanud Jumal...



Armastatud Jan ja Andrus lahkusid Moskva suurimast raamatupoest masendunult ning ostuta. Sellegipoolest mõjutab Harms meid kõiki ka nende loomingu kaudu.



Ootamatu pööre


Siinkohal teen ootamatu pöörde ning nendin, et teadmata, kas Mehis Heinsaar ja Ka­lev Kudu on nimetatud riiuli juures käinud, võin spekuleerida, et pigem või vähemalt imaginaarselt on küll ning sealjuures kogu kirjeldatud materjali ka läbi töötanud.



Ikka nii, et ühest otsast Daniil sisse ja teisest otsast «Kalev Harmsaar» välja. Lisame Kristina Viina suurepärase kunstnikutöö ja näitlejate ülemõistuslikud osatäitmised ning juba hakkabki hea.



«Andke neile miljon krooni ja Vanemuise suur maja koos kõigi tehniliste võimalustega!» tahtnuksin ma esimese vaatuse ajal korduvalt hüüatada. Teise vaatuse lõppedes olin juba seda meelt, et genklubi sobib ikkagi suurepäraselt.



Paraku jääb sisulisem analüüs siinkohal ära, kuna olen siiamaani etenduse mõju all ja ülivõrdeliselt lummatud ning kahtlustan, et midagi nii head pole ma teatris kohanud väga pikka aega.



Samuti ei tahaks ma siinkohal näiteks Richard Naari (Da­niil Harms) ja Enor Niinemäge (Kornei Tšukovski, Vanamutt jne) kuldama hakata, loevad veel lehest, et ma nende rollisooritusi geniaalseks pean, ning nii karm kiitus võib noortel meestel jalad alt lüüa. Sestap jääb ära, tutkit!



Parem, kui ma sellest kõigest üldse rohkem ei räägi. Aga teid on hoiatatud – hooaja parim lavastus etendub sel kevadel Genialistide klubis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles