Tunnelitükis mängiks peaosa hais

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Artur Kuusi joonistus

Tartu tänavate all koguneb reovesi tunnelkollektorisse, mille siseläbimõõt on 1,4–2,3 meetrit. Reovesi täidab kuival ajal vaid kollektori alumisi sentimeetreid. Nii et inimesed mahuksid seal astuma ja istuma.

Teatrit on tehtud pullitallis, heinaküünis, soosaarel, järve kaldal, vanas vabrikus, mudases padrikus ja igal pool mujal. Üks väheseid paiku, mida teatrikunst ei ole veel hõivanud, on tunnelkollektor. Sest see ei ole seni veel kellelegi pähe tulnud.

Solk ja vetsukraam voolab linna all Ropka reoveepuhastite poole hiigelpikas ja -jämedas torus. Etendusteks kõlbab Tartu Veevärgi veebisaidi andmeil lõik, mis ulatub kesklinnas peapumplast kuni Aura keskuseni. Selle suurim sügavus on 16 meetrit, läbimõõt 2,3 meetrit ja pikkus 4,5 kilomeetrit.

Vello ja Tiiu elust

Lavastuse algus võiks olla järgmine.

Midagi mäda on meie riigis. Hais on kohati nii suur, et süda läheb pahaks. Hais on tappev!

Sellepärast tulebki Vello töölt koju ja istub teleka ette, aga gaasimaski peast ära ei võta. Tema naine Tiiu tuleb köögist. Temagi on maskis. Käes on tal värske, äsja valmis segatud toitelahus, mille ta kinnitab hoolitsevalt Vello kateetrivooliku külge.

Küll tahaks kallist meest suudelda, aga ei saa, gaasimask ei luba. Mis parata, tuleb sellega leppida, ei saa ju lasta ennast haisul tappa ... Hea, et võib vähemalt ettevaatlikult kallistada ja rahmeldamata seksida.

Nii algab näidend, mille loomine on allakirjutanul praegu veel pooleli. Kavas on mõne lähema nädala jooksul lõpule jõuda ja siis kellelegi lavastamiseks pakkuda. Nii võiks kujuneda algava aasta suvelavastus tunneliteatris.

Etenduskoht toetaks tugevasti teksti mõtet ja näitlejate mängu. Publik saaks võimsa elamuse. Kui ainult tunnelkollektori valdaja nõusse jääks ...

Ohtlik ja haisev

Tartu Veevärgi juhataja Toomas Kapp andis kõigepealt loomingulist indu jahutava selgituse.

«Tunnelkollektor on praegu selline koht, kuhu erivarustuseta sisse minna ei tohi,» ütles ta. «Põhjas on metaani ja süsihappegaasi segu, mille kontsentratsioon võib osutuda ohtlikuks. Seepärast on suuri kogunemisi korraldada kindlasti keeruline.»

Keeruline, kuid mitte lootusetu. Mida vaja teha, et saaks sellises ohtlikus ja haisvas ümbruses etendust mängida ja vaadata?

«Ühelt poolt läheb vaja palju head närvi ja tahet, sest mis seal kõik ees võib oodata – umbes 80 000 inimese igapäevane väljaheide käib sealt läbi,» ütles Kapp. «Teiselt poolt on tarvis erivarustust hingamiseks ja sinna kõrvale tehnikat, et kui siiski midagi juhtub, saab kohe abi anda.»

Juhataja lõplik otsus oli teatrisõbralik. «Ilmselt on võimalik korraldada kuni viie inimese allaminek korraga, et tagada ohutus,» märkis ta. «Ja ilm peab olema kuiv, et ootamatut uputust ei tekiks.»

Nii et lisaks näitlejatele tuleks ka publikul gaasimaskid ees hoida ja ehk isegi kaitsvad kombinesoonid selga tõmmata. See-eest peaksid maa alla laskumine, tavatu ümbrus ja lavastus ühtekokku andma üle aastate ulatuva teatrielamuse.

Mida arvab aga asjast Vanemuise draamajuht Urmas Lennuk?

«Mis ma oskan kosta. Ega hais polegi teatris väga võõras nähtus. Ja midagi on alati mäda. Mitte ainult riigis, vaid ka valitsuses, kodanikes ja nii edasi,» arvas Lennuk. «Mulle meeldib mõte etendada lugu Tartu all tunnelkollektoris. Muidugi peaks mõtlema sellele, et äkki on seal ka kohalik elanikkond juba olemas? Inimesed harjuvad ju kõigega.»

Vaatajad ja lavastaja

Draamajuhi arvates peaks kindlasti mõtlema ka sellele, keda sinna alla etendust vaatama saata.

«Äkki saab sellest kujundada lausa riikliku sisekaitsestrateegia? Pole neid tülikaid gaasimaske nii palju vajagi, kui kutsume kohale õige vaataja. Meil ju riigis nii palju «tüütuid», nagu «Karjääris» näha,» arutles Lennuk. «Lavastajaks võiks olla inimene, kel juba gaasimask kodus olemas.»

Lõpetuseks soovitas draamajuht näidendi valmis kirjutada ja avaldas valmisolekut etenduskoht üle vaadata. «Ja miks siis ainult suvelavastus? Võiks ju teha ka kevadlavastuse? Või talvelavastuse? Sügislavastusest ma ei räägigi,» lisas ta.

Tähtaeg kevad 2018

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles