Heljo Pikhof: valitsus surus läbi butafooriaeelarve

Heljo Pikhof
, SDE aseesimees, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Mitu nädalat kestnud riigikogu ööistungid on muutnud riigieelarve arutelu paljude inimeste silmis vaat et naljanumbriks. Teisalt olnuks eelarve ja sellega seonduvate seaduste vastuvõtmise sidumine usaldushääletusega valitsusele pelgalt jõuvõte, mis sisuliselt ei oleks lahendanud ühtki valuküsimust.

Ometi on asi naljast kaugel, sest riigieelarve on ju põhimõtteline ja praktiline alus, mille järgi me elama hakkame. Sellest sõltub laste eluolu, neist mõnigi läheb tühja kõhuga magama; sellest sõltuvad nii pedagoogide kui kultuuritöötajate, nii politseinike kui päästjate palgad. Ja siis seegi, kas inimesi neisse ameteisse üldse võtta on. Sõnaga, sellest sõltub meie kõigi elu.   

Kuum kartul omavalitsustele

Valitsuse esitatud 2013. aasta eelarve ei näe lahendust paljudele otse kisendavatele muredele. Et aga pedagoogid ja meedikud ees ning kogu rahvas järel on hakanud häält tegema, ei saa asendamatud ühiskonna arvamusele enam endistviisi vilistada. Sestap püütakse nüüd ohjeldamatult serveerida butafooriat.

Lastetoetuste kolmekordistamise asemel, mida sotsiaaldemokraadid on korduvalt ette pannud, lubatakse kõige vaesematele tulevast suvest kümneeurost sotsiaalabi, mis on suureliselt ristitud lastetoetuse reformiks.

Et suurendada riigieelarvest rahastatavate kiirabi- ja tervishoiutöötajate töötasu, minnakse kõige nõrgemate ehk töötute tasku kallale. Katteallikaks kärbitakse lubatud töötutoetust, mis ammuilma peaks olema vähemalt 50 protsenti alampalgast. Millal see ükskord jõuab järele Euroopas tunnustatud sotsiaalsele normile, sellest ei tehta isegi enam juttu.

Lubadus tõsta õpetajate palka – nagu mitmed muudki elutähtsad asjad – kõrvetab riigiraha jaotajaid nagu kuum kartul pihus ja on kähku edasi veeretatud omavalitsuste õuele.

Ehkki õpetajad nõudsid kevadel 20-protsendist palgatõusu, peaks ka kompromissi ehk 11-protsendise palgatõusu katteks suurendama õpetajate palgafondi 15 miljoni euro võrra. Ent riigieelarvele on lisatud vaid seitse miljonit. Ülejäänu nõutakse välja omavalitsuste endi rahast, mis on mõeldud sotsiaal- ja eripedagoogidele ning koolide korrashoiuks.

Haridusminister väidab, et nii Tartu, Tallinn kui ka mitmed teised omavalitsused on kuritarvitanud hariduse raha ning riik on tegev vaid toetusega, mitte aga kulude katmisega. Kui Tartu peaks omast eelarvest leidma nüüd raha abiõpetajatele, eripedagoogidele, psühholoogidele ja teistele tugispetsialistidele, kuluks selleks 600 000 kuni 700 000 eurot, mis on linna eelarvele vägagi suur lisakoormus.

Õpetajate ja riigi keskmise palga vahet ei kahanda seegi lahendus aga karvavõrdki ning streigiaegsed mesijutud sellest, et aastal 2015 on õpetajate palk 20 protsenti kõrgem riigi keskmisest töötasust, on sootuks unustatud.

SDE riigikogu fraktsioon tegi ettepaneku – mõistagi riigi finantsvõimaluste piires – suurendada hariduskulusid 18,4 miljoni euro võrra tagamaks viiendiku võrra suuremat palka õpetajatele.

«Igale lapsele lasteaiakoht» oli riigi üürikest aega toiminud tugiprogramm, suurendamaks lastehoiuvõimalusi ja aitamaks järele lasteaiapedagoogide palka, mis seaduse järgi, tõsi, on omavalitsuste rida.

Päitsik puskis Punikut …

Sotsiaaldemokraadid on seda meelt, et 2009. aastal peatatud riiklik meede tuleb aega viitmata taastada, sest suurem osa Eesti omavalitsusi ei saa kaugeltki hakkama senistegi riigi poolt pealepandud kohustustega, mida nüüd aga tuleb süle ja seljaga aiva juurde.

Omavalitsuste rahastamisaluseid kärbiti 2009. aastal: tollal vähendati tulumaksulaekumise osa ja ka tasandusfondi. Eestis on majandussurutis praeguseks möödas, vähemalt ettevõtted ahmivad juba kriisieelseid kasumeid, ning seega tuleks samm-sammult liikuda ka omavalitsuste omaaegse tulubaasi taastamise poole: suurendada tasandusfondi mahtu ja omavalitsustele laekuvat tulumaksu summat.

Tulubaasi lõpliku taastamise näevad sotsiaaldemokraadid ette ületuleva aasta eelarvest. Elektri järsk kallinemine nõuab järgmiseks aastaks ka lisaraha, et omavalitsustel oleks maksta toimetulekutoetusi.

«Kord Päitsik puskis Punikut,» kirjutas Tartumaalt pärit Jakob Tamm oma Puniku-valmis juba sada aastat tagasi. Mäletate: kui tugevama vastu ei saa, käib jõud ehk nõrgemast üle.

Ehkki omavalitsustel ei ole praegu just kuldne põli, ei õigusta see ometi lubaduste murdmist. Reformierakonna juhitud Tartu linnavalitsus lubas tuleva aasta eelarvest tagada lasteaiaõpetajatele 8-protsendise palgatõusu.

Mõni päev enne eelarve esimest lugemist oli see lubadus kui peoga peast pühitud. Ainult lastevanemate ja volikogu viie komisjoni tegutsemine aitas linnaisadel mälu värskendada  ning leida raha lasteaiaõpetajate ja õpetajaabide 5-protsendiseks palgatõusuks alates aprillikuust.

Sotsiaaldemokraadid sellega rahul ei ole, sest see pisku ei kata isegi hinnatõusu. Meeldetuletuseks: kõrgharidusega lasteaiaõpetaja brutopalk on praegu 621 eurot, millest ta saab palgapäeval kätte 497 eurot, õpetajaabi aga kõigest 290 eurot. Kui meie laste kasvatajad peavad oma lihastele lastele käima toidupangalt abi küsimas, ei ole varsti enam kedagi teistrepere laste järele vaatamas.

Mõte maksudele

On advendiaeg, rõõmsa ootuse ja andmise aeg. Üks kena soomlanna, rahvusvahelise naisteklubi esinaine, imetles raadiousutluses eestlaste suurt südant: soomlased ei haakuvat heategevusega põrmugi nõnda hästi kui eestlased.

Hüva, heategevuse korras võib soetada mõne röntgeniaparaadi või reanimobiili, aidata pisut puudust kannatavaid lastega peresid. Kas aga niigi «õhukese» Eesti riigi tüürijad tulumaksu vähendades tõesti loodavad, et heategevuse korras annab tõsta ka näiteks lasteaiaõpetajate palka?

Me vajame tõsist maksudeteemalist arutelu – muidu ei lähe mitte üksnes meedikud või ehitajad, muidu lähevad hakkajad lastega pered lausaliselt hõimurahva elu edendama, sest peale suurema palga pakub Soome riik neile ka kvaliteetset avalikku teenust, olgu selleks siis lasteaed või kool. Muuseas, selle nimel on ka Eesti inimene rõõmuga valmis maksma meie mõistes suuri makse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles