Ma pole elektri valdkonnas asjatundja ega tea ka täpselt, milliste juhtmete kaudu elekter majapidamisse tuleb. Kõige selle korraldamiseks on oma ala spetsialistid. Küll aga tahaksin elektritarbijana teada, kas teenustasu, mida pean elektrituru avanemisel ja Eesti börsile minekul maksma, on ikka aus ja õiglane.
Teadupärast peavad nii konkurentsiamet kui ka tarbijakaitseorganisatsioonid jälgima elektrimüüjate pakutavaid hindu, et need ei ületaks hea tava kohaseks peetavat kümneprotsendilist kasumimäära.
Kuna segadust ja arusaamatusi on hindade kujunemisel üleliia, siis kuidas on tagatud, et börsil ei sõlmita vaid käputäie osalejate vahel juba algselt kartellikokkuleppeid?
Kahtlusi tekitab just see, et elektrimüüjate teenuste ja pakettide reklaamid trumpavad üksteist üle, kuid hinnad on elektri tootmise viisidest sõltumata kummaliselt sarnased, erinedes vaid tagasihoidliku sendi piires.
Erisugused soovitused
Just elektrituru avanemine ja börsile minek on aasta viimastel kuudel pannud Eesti rahvast pead murdma ning tundmatutele probleemidele lahendust otsides nõutult paigal tammuma.
Enamikule käib sellises segadustepuntras orienteerumine ning elektrimüüjate ja nende pakutavate pakettide seast õige ja kasuliku valimine üle mõistuse. Seda nii väike- kui suurtarbijatel, sest elekter on meie igapäevane ja esmane energia, milleta ei kujuta normaalset eluolu ette.
Valitsevas tohuvabohus kord pole nõuandjaid või siis on neid jällegi palju, aga keegi neist ei oska ennustada börsil kujunevat mõistlikku hinda.
Elektrimüüjad, kes oma üles-alla kõikuvaid pakkumisi pidevalt muudavad, sunnivad kiirustama, isehakanud analüütikud aga just vastupidi – nemad soovitavad pigem oodata konkurentsi kasvavat mõju ja mitte rutata.
Hinnatõus on tõemeeli suur. Algul oletati hinnatõusu, olenevalt nõudluse ja pakkumise vahekorrast, keskmiselt 50–60 protsenti, kuid viimased Eesti Energia paketi «Kindel» eripakkumised kahetariifse arvesti korral ulatuvad päevatariifina 70 ja öötariifina isegi üle 100 protsendi, mis kergitab kogu teenuse hinda üle kolmandiku.
Varem oli öötariif tunduvalt odavam. Kas tõesti on öise elektri nõudlus nii palju suurenenud või näevad müüjad siin rahvast koorides kergelt kasumi saamise võimalust? Salatsemine ja erisugused arusaamad lisavad pingeid ning paljudel võibolla jäävadki oma valikud tegemata.
Riigijuhtide Toompealt maha hõigatud sõnum, et üldteenust kasutades ei jää keegi elektrita, küll rahustab, kuid ei too selgust, sest hinna kahtlaselt ja tõenäoliselt suure kõikumise korral üldteenust jällegi ei soovitata.
Paljud satuvad raskustesse
Selline valguse ja soojuse järjepidevuse lubamine on iseenesest tore, sest me ei pea kartma koopaelaniku tasemele tagasi laskumist ja pirruvalgel toimetamist. Küll aga seab elektri tõenäoliselt suur hinnatõus tarbija ette toimetuleku probleemid.
Mis siis ikkagi juhtub, kui teenuse eest maksta ei suudeta? Selle koha pealt ei taha enam edasigi mõelda, sest nagu senisest praktikast nähtub, elektrimüüjad maksejõuetust vaevalt andestavad ja lõpplahendus on lihtne: vool välja ning võlglane istub pimedas ja külmas.
Kannatavad just väiksema sissetulekuga inimesed, kes peavad valguse ja sooja saamiseks kõhu kõrvalt kokku hoidma.
Kuna toit on inimesele elektrist ikkagi tähtsam, siis tahes-tahtmata peame oma majapidamistes elektrit säästma. Kindlasti leidub selleks tagasihoidlikke võimalusi ja neid tuleb ka kasutada, kuid see kõik on elektri hinna tõusu kõrval köömes.
Kes on kaasa läinud loodust säästva uuendusega, lõpetanud korterite ja majade kütmise tossuajavate küttematerjalidega ja võtnud sooja saamiseks kasutusele soojuspumbad või tavalise elektrikütte, neil pole võimalik pistikut seinast lihtsalt välja tõmmata.
Soovitus toas temperatuuri mingi kraadini alandada võib küll tervist karastada, kuid eakamatele ja tõbisematele võib äkiline temperatuurimuutus väga kahjulikult mõjuda.
Kuidas aga on lood arstiabi kättesaadavusega, teame üsnagi hästi. Samuti võib karta, et sooja saamiseks ei valita enam loodust säästvat tehnoloogiat, vaid jätkub saastav tossutamine.
Aktsiis ja käibemaks
Et Eesti rahvas ikka ellu jääks ning tulevikus külmad talved valguses ja soojas üle elaks, peavad riigijuhid elektri hinna tõusu leevendamiseks võtma senisest palju radikaalsemaid meetmeid.
Hõisata, et vähendame taastuvenergia tariifi 20 protsenti, on rahva maksukoormuse vähendamiseks ikkagi vähe. Ja kas toimetulekuraskustes elanike päästeingliks on ikka sotsiaaltoetused?
Elektri hinna tõus käivitab ka elukalliduse tõusu ahelreaktsiooni kõigis eluvaldkondades.
Saan aru, et tuleva aasta riigieelarve on kokku löödud ja seda muuta pole enam sünnis, kuid juba eelarve koostamise algjärgus oli teada elektri hinna tõus. Arvestades rahva elatustaset ja maksujõulisust oleks võinud kaotada elektri hinda mõjutava aktsiisi ja vähendada käibemaksu.
Tulud oleksid küll kahanenud, kuid teistpidi oleks see raha ju rahvale tasku jäänud. Paljudegi arvates olnuks selline otsus lausdoteerimine. Jah, rikaste meelest, kes maksavad elektri hinna tõusu kinni peenrahakotist või mingist kapist võttes, kindlasti, kuid arvata võib, et 70–80 protsendile Eesti elanikele olnuks see hädavajalik vastutulek.
Autor väljendab isiklikke seisukohti.