Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jätkuromaanis leidub mälestusi ja jälestusi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Oma raamatus on Remsu mitme muu täpse aad­ressiga maja hulgas kirjutanud Tähtvere 24 poest. Praegu on see elumaja. | FOTO: Margus Ansu

Supilinlased oskasid pool sajandit tagasi juba kaugelt vaadates öelda, et poodi on tulnud müügile suhkrut – järjekord vonkles pikalt tänaval. Lastele meeldis niisugune asi väga, sest nad said selle pealt teenida.

«Marja poeuberiku (aadressiga Tähtvere 24) ees voogas otsatu järjekord, jagunedes poetrepil veel kahte harru nagu pikad-pikad vuntsid stiilse pritsimehe nina all. - - -  Seisis peamiselt naistevägi lastega, sekka mõni viletsam meheköss, kelle ilmest võis lugeda, et ta häbeneb oma õilsa soo häbistamist.»

Nii kirjutab Olev Remsu raamatus «Supilinna surmad» leheküljel 224.

Mõni lõik edasi on juttu sellest, et suhkrunappuse tõttu võis kommunistliku partei «linnakomitee kommunaalosakonna juhataja seltsimees Saul Sauniku allkirjastatud juhise järgi» müüa igale ostjale üks kilo korraga, «kusjuures teist sabasseismist tuli vältida». (See mees on Remsul kujutatud eriti jälestusväärseks, kuid mitte suhkru pärast.)

Kui ostjaid oli kaks, sai soovija kaks kilo. Nii ootasidki poisid ja tüdrukud poetrepi lähedal, millal neid suhkrulasteks võetakse, sest niimoodi leti eest läbi käimine tõi noorele supilinlasele sisse «tervelt kümme kopikat».

Elust Supilinnas

Suhkrulapsed on needsamad, kellest Remsu kirjutab eelmises raamatus «Supilinna poisid», mis ilmus kevadel. Uue romaani «Supilinna surmad» tiitellehele on märgitud, et see on raamatu «Supilinna poisid» järg ja et see on mosaiikromaan (esikaanele on trükitud, et see on mälestusromaan).

Elust Supilinnas 1960. aastate algul saab lugeja peategelase, varases murdeeas noormehe Kolla silmade, mõtete ja tunnete läbi üksikasjalise ja huvitava ülevaate. Poisi kodu on majas Marja 10, kus ta elab koos emaga. Tema vedurijuhist isa, kellest oli rohkesti juttu kevadel ilmunud romaanis, elab mõni maja eemal teise naise juures.

«Supilinna poiste» järg ilmus oktoobris. See tuli trükist nii ruttu, et kevadise romaani arvustused pikematoimelistes väljaannetes veel alles ilmuvad. Nii näiteks tõi oktoobri Looming lugejate ette noore kirjaniku Mare Sabolotny arvustuse ««Isa oli auru all, vedur oli auru all, kõik oli kooskõlas»».

Kirjanik arvustab

Noor arvustaja leiab, et Remsu on osavalt ära kasutanud seiklusromaani võtteid. «Seiklusliku poistemaailma kihi all laiuvad tõsised teemad,» kirjutab Sabolotny. «Supilinn on agul, selle elanikud vaesemad, kui paneelmaja luksuslikes mugavustes üleskasvanu võiks eales ette kujutada.»

Arvustaja meelest loovad kirju tegelaskond ning samuti Kolla siirad ja äraspidised elutõlgendused meeldivalt humoorika õhkkonna.

«Lugu liigub ka Supilinnast välja, Tartu 1. keskkooli ja selle õpilaste hulka,» kirjutab Sabo­lotny. Siinkohal ühendab ta «Supilinna poisid» Remsu varasema loominguga, sest seda romaani võib arvustaja hinnangul julgelt pidada «Musketäride muundumiste» (2008) ja sama autori mõne teise teose eellooks.

Kõik see, mis on kirjutatud oktoobri Loomingus Remsu kevadisest romaanist, kehtib ka oktoobris ilmunud «Supilinna surmade» kohta. Vastses raamatus on autor eriliselt suureks kirjutanud Kolla kui lootustandva sportlase teema ning Tartu kompartei- ja julgeolekumeeste tegevuse.

Võimurid on alatud ja kasuahned. Remsu on neid mälestusromaanis kujutades nii tugevasti jälestanud, et see muudab nad kohati ebausutavaks.

Näiteks raha- ja naistemaias linnakomitee kommunaalosakonna juhataja Saul Saunik võrgutab pangas rahalugejana töötava Siiri Kullamäe, kes on Kolla naaber, ja laseb tal pangast sajalisi välja tuua vagiinas.

Lõpuks kasutab seesama seltsimees noort naist tolle teadmata ära suure raha omastamisel. Siiri elu lõpeb vanglas püssitorude ees. Enne seda mahalaskjad vägistavad ta.

Kaks surma on Remsu uues raamatus veel. Siit siis ongi tulnud pealkiri «Supilinna surmad».

Raamat
Olev Remsu, «Supilinna surmad. Mälestus­romaan»,

Tänapäev, 2012,

510 lk.

Tagasi üles