Lugesin eile finantsinspektsiooni juhi kurblikku juttu sellest, mis kõik võib juhtuda, kui maksed teise pensionisambasse peatuvad. Seda oli arvata, et Eesti pangad asuvad vasturünnakule, ja kõige mõjusam viis selleks on kasutada ruuporina riigiasutuse esindajat.
Olen aga ise veendunud, et olukorras, kus meie pangad ei usalda ei siinseid eraisikuid ega ettevõtjaid ja teatavad küüniliselt, et nemad praegu laene välja ei anna, peame ka meie piirama oma rahapaigutusi pankadesse. Üks väga väheseid võimalusi selleks ongi pensionifondi maksete peatamine.
Pangad võtavad meilt igakuiseid laenu- ja liisingumakseid. Aastaid on nad võtnud riigieelarvest ja meie palgast raha pensionisambasse ning pannud selle – nagu tagantjärele selgub – huugama kohati vägagi küsimärgilistesse finantsinstrumentidesse. Nad nõuavad raha ühesuunalist liikumist, andmata raskel ajal oma panust majanduse elavdamisse laenude abil.
Ehkki valitsuskoalitsioon on teinud vigu, on just pensionifondi maksete peatamine praeguses seisus vägagi õige otsus. Esiteks tasandaks vabanev raha maksumaksja jaoks töötuskindlustusmakse määra peatset kasvu. Teiseks turgutaks sambamaksete peatamine niigi pingelist riigieelarvet.
Kolmandaks ei väheneks seetõttu tarbimine. Ausalt öeldes ei ole meil praegu ühtki paremat võimalust kahandada riigieelarvet tarbimise vähenemiseta ja nii, et ettevõtted ja eraisikud seejuures ei kannata.
Veel mõne aasta eest igaühele suvaliste tagatiste vastu laenu andnud Skandinaavia pankurite kannatused jätavad mind seejuures külmaks.