Supilinna piiril elava Andres Murdvee kodu aknad avanevad nii tänava kui ka hoovi poole. Kui keegi naabritest tuleb või läheb, ei saa see kuidagi kahe silma vahele jääda. Nii paistab talle kätte ka Mareti elu.
Leinas naine keeldub igasugusest abist
14. november 2012, 16:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maret on kuuekümnendates naine, kes siin loos ei esine oma päris nimega. Mõni aeg tagasi mattis Maret oma elukaaslase, lapsi tal ei ole. Viimasel ajal on naise lood eriti nukrad, sest näib, et ta on päris-päris üksi.
Kui ümberkaudsete inimeste kodudes hakkavad õhtuti tuled kumama, jäävad Mareti aknad pimedaks. Pime tuleb novembris juba poole päeva paiku, aga Maret tuld ei süüta.
Maretil on elektriarve maksmata. Ei saa öelda, et naisel sissetulek puuduks. Pigem tuleks öelda, et tal lihtsalt ei ole jõudu tegelda oma võla õiendamisega. Naabrid teavad, et ka küttepuudest on Mareti kuur enamasti tühi. Aga talv on ukse ees.
Mõtteid teistega ei jaga
Oma elu hoiab Maret endale. Kui ta kellegagi õue peal kokku puutub, ütleb tere, aga pikemaks juttu ei jätku. Keegi ei mäleta, et Maret oleks kunagi abi küsinud või millegi üle nurisenud.
Ükskord Maret kukkus. Möödakäija leidis ta tänavalt maast ja helistas kiirabisse. Maret ütles ka siis, et see oli ta enda süü. Ta olnud švipsis ning seadnud sammud purjus peaga poe poole, et lisa tuua. Ja kukkunudki.
Pärast seda juhtumit käisid Maretit kodus vaatamas kaks sotsiaaltöötajat ja perearst.
Eda Lään töötab Tartu linnas eakate ja puuetega inimeste hoolekandeteenistuses ja oli üks neist, kes Maretit külastas. Mareti tuba oli tema sõnul korras ja asjad tipp-topp. Väikse ohkega märgib Eda Lään, et raske on aidata inimest, kes abist keeldub.
Maret on füüsiliselt terve ning niisugune inimene, kelle teovõime piiramine ei ole päevakorrale tõusnud. Seepärast ei ole ka sotsiaaltöötaja regulaarsetel külastustel põhjendust – igal inimesel on oma privaatsus, uhkus ja elulaad, millesse asja eest, teist taga ei sobi isegi mitte sotsiaaltöötajal sekkuda.
Tähtvere-Veeriku piirkonna sotsiaaltöötaja Anu Mikson ütleb, et kui keegi jääb hätta, siis elu näitab, et ikka leidub häid inimesi, kes hädasolijat märkavad.
«See, kui palju keegi meist panustab lähedaste, naabrite, tuttavate või sugulaste ellu, on igaühe enda otsustada,» arutleb ta ning märgib, et kui peaks selguma, et keegi vajab rohkemat abi, sellist, millele naabri, endise kolleegi või sõbra jõud peale ei hakka, saab alati pöörduda linna sotsiaalabiosakonda. Seal proovitakse leida võimalik parim lahendus.
«Sageli me oleme aga probleemi ees, et abivajav inimene ei ole nõus ühtki toetust ega teenust vastu võtma,» räägib Anu Mikson edasi. «Mõnel korral aitab veenmine, aga mitte alati.»
Mikson ütleb, et Mareti puhul võiks rääkida kas hooldaja või koduhooldustöötaja määramisest. Nemad aitaksid majapidamistoimingutes ja asjaajamisel ning isikliku elu korraldamisel.
Samuti sobiks Maretile sooja toidu kojuveo teenus. Ka on võimalik taotleda toetust küttepuude ostmiseks. Tartu hooldekodu juures on saunateenus, mida eakad saavad kasutada.
«See kõik sõltub aga Maretist, kas ta on valmis abi vastu võtma või mitte. Meie kohtumisel talle ma sellest kõigest ka rääkisin, kuid siis ta ei soovinud mitte midagi,» meenutab Anu Mikson.
Mareti perearst Urve Pissarev ütleb, et tookord pääsesid sotsiaaltöötajad Mareti juurde sisse tänu talle, sest ilma temata poleks Maret võõraid tuppa lasknud.
«Ma olin just koduvisiiti tegemas ja et Maret mind tunneb, siis tegi ta ukse lahti,» meenutab Urve Pissarev.
Perearstki kinnitab, et naise elamine on korras. Elukaaslane oli enne surma jõudnud korterisse dušinurga ja küttesüsteemi ehitada.
«Ma kardan ainult, et Maret ei saa selle ahju kütmisega üksi päriselt hakkama,» sõnab ta kahtlevalt.
Eakate ja puuetega inimeste hoolekandeteenistuse sotsiaaltöötaja Eda Lään ütleb, et Tartus on umbes 26 000 potentsiaalset abivajajat, kelle seas on nii vanaduspensionäre, töövõimetuspensionäre kui ka puudega inimesi. Neist umbes kolmandikuga jõuavad sotsiaalabiosakonna töötajad tegelda, kuid kõigini nad paratamatult ei küüni ning kõik seda abi iga päev ka ei vaja.
Abivajajaid on palju
Mis Maretisse puutub, siis tema nende potentsiaalsete abivajajate hulka isegi mitte ei kuulu. Aga temataolisi, nukras olukorras inimesi, kes elavad päris üksi ja mahajäetult, võib olla palju.
«Mis sugulastesse puutub, siis viimasel ajal on märgata hoopis uutmoodi suhtumist, eriti linnas,» sõnab Eda Lään. «Sugulased ütlevad, et nemad ei peagi aitama, et aitamine olevat sotsiaalosakonna ülesanne!»
Üleaedne Andres Murdvee räägib, et tema meelest on Maretil eluisu otsas. Murdvee kardab, et kui päevad veel lühemaks lähevad ja külmad tulevad, mis siis ühel hetkel juhtuda võib.
«Niisugune tunne on, et otsekui suur õnnetus oleks lähenemas ... Kõik näevad ja saavad aru, aga mitte keegi mitte midagi ette võtta ikka ei saa,» lausub ta kurvalt.
***
Enne lehe trükkiminekut teatas Tartu linna sotsiaaltöötaja Eda Lään, et õnneks on Mareti üks majanaabritest võtnud endale abistaja rolli ning lubanud naist aidata ka küttekollete kordaseadmisel ja korstnapühkija kutsumisel.
«Tõenäoliselt usaldab Maret seda inimest tunduvalt rohkem kui sotsiaaltöötajat,» rääkis Lään, rõõmustades, et Mareti lugu saab vähemalt esialgu rõõmsama näo.
«Ilmselgelt on aga Mareti-taolisi inimesi Tartu linnas veel palju,» sõnas ta.