Mõnel kunstitööl on oma lugu lisaks sellele, mida kunstnik on teosesse pannud. Ühed sellised on Jüri Arraku kaksikmaalid «Sisenev mees» ja «Ikarose kõne enne lendu», mis on seotud 1970. aastate teatriuuendusega.
Suured maalid jutustavad lugu elust ja teatrist
1. november 2012, 13:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need kaks on maalitud 1975. aastal. Eelmine kord olid need näha Vaino Vahingu monodraamas «Mees, kes ei mahu kivile», mis esietendus Evald Hermaküla (1941–2000) lavastusena Vanemuise väikeses majas samal aastal. Esitaja oli Hermaküla, ent mõnegi etenduse andis Vahing.
Praegu saab neid teoseid näha taas Tartus. «Sisenev mees» ja «Ikarose kõne enne lendu» on välja pandud E-kunstisalongi galeriis. Nad ootavad seal koos paljude teiste kunstnike teostega oksjonit.
Idee Vaino Vahingult
Nende maalimiseks 1975. aastal sai Arrak idee oma sõbralt Vaino Vahingult (1940–2008), kes kirjutas monodraama kirjanik Jaan Oksast (1884–1918). Muide, kirjavahetuse Vahinguga, umbes 300 kirja, on Arrak andnud kirjandusmuuseumi. «Elasime üks Tartus ja teine Tallinnas, aga meil oli väga hea vaimne kontakt,» ütles kunstnik.
Vahing andis Arrakule lugeda Oksa poeemi «Kannatamine». «Suurepärane poeem,» meenutas kunstnik. «Vaintsa juures võtsime viina ja lugesime teineteisele seda ette ja nutsime vahepeal – see oli selline elamus!»
Sealsamas oli Vahing rääkinud kavast kirjutada Oksast näidend ja ta teinud Arrakule kohe ka ettepaneku tulla lavastuse kunstnikuks.
«Ma ütlesin, et dekoratsioone ma otseselt tegema ei hakka, et see oleks tõeline jama, aga et nad plaanisid Hermakülaga seda mängida vana Vanemuise ovaalsaalis, siis ma ütlesin, et sinna saaks teha suured maalid,» meenutas kunstnik. «Ma ütlesin, et need ei ole dekoratsioonid, et need on maalid, mis tõukuvad Jaan Oksast.»
Lavastuses seisid suured kaksikmaalid põrandal umbes nii, nagu need seisavad praegu galeriis. Seal saab nüüd igaüks võrrelda oma pikkust meie hulgast lahkunud Vahingu ja Hermaküla pikkusega.
«Maalisin need nii kõrged, nagu oli Vahingu ja Hermaküla enda pikkus – 1 meeter ja 80 sentimeetrit,» ütles Arrak. «See oli monodraama, näitleja mängis nende maalide vahel.»
Kriitika tunnustas nii lavastust kui ka maale. Nii näiteks võrdles Mihkel Mutt ajalehes Edasi 25. aprillil 1976 selle lavastuse Hermaküla ja Vahingu etendusi. Järgnev tsitaat on raamatust «Hermaküla», mille on koostanud Luule Epner, Mati Unt ja Vaino Vahing ning kirjastanud Ilmamaa aastal 2002.
Kriitika tunnustus
«Kui neid kaht väga tinglikult liigitada, siis on üks Oks-kirjanik, teine Oks-prohvet,» kirjutas Mutt. «Seda viimast peab ühemõtteliselt silmas Jüri Arraku väga huvitav kujundus – pildid, mis mulle tähendavad umbes «tõe tunnetamise teekonda» ning «jutlustajat».»
Pärast mitut aastat etendusi Tartus ja kaugemalgi võttis kunstnik sõbra õhutusel maalitud teosed oma Tallinna ateljeesse tagasi. Seal ootasid need rulli keeratuna päevavalgele tulekut enam kui 30 aastat.
E-kunstisalongis
• E-kunstisalongi 29. oksjoni töödega saab tutvuda galeriis Raekoja plats 20 ja veebisaidil www.e-kunstisalong.ee.
• Oksjonile läheb 36 autori 47 tööd, mille hulgas on maale, joonistusi, graafikat, akvarelle ja skulptuure nii klassikute kui ka meie kaasaegsete kunstnike loomingust.
• Oksjon on 11. novembril kell 15 galeriis Ain Mäeotsa juhtimisel.