Jälle on päevakorral Nord Streami gaasijuhtmete ehitus Eesti majandusvetesse ja jälle on valitsus avalikkuse ees retoorikaga, mis jätab mulje, et Eestil polegi kahe uue Vene-Saksa torujuhtme vastu tõsiselt võetavaid argumente. Oleks nagu ainult kius.
Argumendid, millega Eesti viis aastat tagasi eelmiste toruehituste eel torujuhtme rajamise vastu lagedale tuli, ei ole seni õnneks tõsiselt võetavaks osutunud. Õnneks ses mõttes, et kardetud keskkonnakatastroofi pole järgnenud. Ka pole olnud kuulda, et Vene sõjalaevad juba paigaldatud ja töötavaid gaasitorusid sõjalaevadega turvamas käiksid. Kahju on muidugi sellest, et selline tulemus aitab kinnistada muljet: Eesti ajas lihtsalt kiusu.
Nii keskkonna- kui julgeolekuriski kaart on taas mängus. Kaitseministeeriumi arvates võib teise ilmasõja aegsete miinide õhkimine kahjustada elus ja eluta mereloodust. Selle Nord Streami vastase argumendi puhul on aga tähelepanuväärne Eesti Päevalehe osutus: Nord Stream on miiniõhkimise keskkonnamõju põhjalikult uurinud ja hinnanud mõju väikeseks; Eestil on küll kogunenud mahukas miiniõhkimise kogemus, kuid mõju-uuringuid pole tehtud.
Kui see ei ole lihtsalt kius ja meil on päriselt põhjust näha Läänemere põhjas lebavates torudes kägistamisvalmis hiigelmadusid, peaks Eesti kodanikel olema õigus valitsuselt kuulda, mis need päris põhjused on. Vastikud väikesed fašistid oleme nagunii. Nüüd veel vastikud väikesed kiusupunnid ka?