Sillamäe tüdruk hoolitseb kodutute eest

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu asutuse Varjupaik sotsiaaltöötaja Katrin Kotšergina kliendid on üsna tavalised inimesed. «Ühel raskel hetkel ei ole nende elus lihtsalt olnud piisavalt palju toetavaid inimesi ning nii võibki juhtuda, et pind jalge alt kaob,» arvab Katrin Kotšergina. Tema usub, et paljusid neist saab ta aidata, samas on tema meelest oluline, et ka inimene ise peab soovima muutuda.
Tartu asutuse Varjupaik sotsiaaltöötaja Katrin Kotšergina kliendid on üsna tavalised inimesed. «Ühel raskel hetkel ei ole nende elus lihtsalt olnud piisavalt palju toetavaid inimesi ning nii võibki juhtuda, et pind jalge alt kaob,» arvab Katrin Kotšergina. Tema usub, et paljusid neist saab ta aidata, samas on tema meelest oluline, et ka inimene ise peab soovima muutuda. Foto: Margus Ansu

Varjupaiga sotsiaaltöötajal Katrin Kotšerginal on kummikindad käes ja ta peseb üht määrdunud kapipealset. Parasjagu on ta seltsiks ühele oma tööharjutusprogrammis osalevale kliendile, mehele, kes küürib aknaklaase.

Töö edeneb jõudsalt. Toas on selgelt näha piir, kust on koristatud ja kust veel mitte. Koridori peal redutavad kaks, sellesama üsna käest ära lastud eluruumi ajutist elanikku.

Sagris peaga mehed hoiavad koridorinurgas omaette ja püüavad mitte jalgu jääda. Nende kehahoiak räägib selget keelt, et miski vägi ei sunni neid oma toa suurpuhastuses kaasa lööma.

Varjupaiga teine sotsiaaltöötaja Marelle Raudsepp tuleb ja ohkab samuti – nii see paraku on. Osa sotsiaalmajutuse klientide toad on väga ilusad ja puhtad, aga osa, näe, ei ole.

Leidis töö meiliga

23-aastane Katrin Kotšergina on Lubja tänaval asuva Varjupaiga sotsiaalmajutusteenuse kõrgesti haritud spetsialist, kelle soov oligi tööle saada just niisugusesse, töötute ja kodutute varjupaika.

Töökoha leidmine käis nii. Kui Katrin Kotšerginal hakkas Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö bakalaureuseõpe läbi saama, tuhnis ta tükk aega internetis ringi ja otsis.

Et ta oli oma esimese praktika mööda saatnud lastekodus, siis teadis ta, et lastega töö talle ei sobi. Ei sobi sellepärast, et Katrin Kotšerginal on sees liiga hea ja hale süda. Ta ütleb, et tal hakkas riskiperedesse kuuluvatest lastest, kes ise oma keerukat saatust arvestades mitte milleski süüdi ei ole, niivõrd kahju, et süda oleks võinud või lõhkeda.

Aga täiskasvanuid, kes ise saavad elus oma mõistust kasutades otsustada, mida nad teevad või ei tee, neid uskus Katrin Kotšergina aidata suutvat.

Niisiis leidis see tüdruk internetist üles Tartu linna asutuse Varjupaik ja hoolimata sellest, et seal mitte ühtegi tööpakkumiskuulutust üleval ei rippunud, saatis ta juhatajale meili koos CV ja motivatsioonikirjaga.

«Tuli välja, et nad otsisidki sotsiaaltöötajat,» meenutab Katrin Kotšergina oma rõõmu, ja juba enne veel, kui tal diplom päriselt käes oli, tuli tal ametisse asuda. See oli poolteist aastat tagasi.

Usalduse kasvatamine

Mehe üle, kes parasjagu aknaid peseb, on Katrin Kotšer­­ginal väga hea meel. Mehe nimi on Valentin – perekonnanime ei pea Katrin Kotšergina selles loos vajalikuks ära nimetada.

Valentin oli mõne aja eest ise Varjupaiga sotsiaalmajutusteenuse klient. Seal veedetud kuudega pälvis ta aga usalduse, ei rikkunud korda, ei tarvitanud alkoholi, tõestas, et suudab iseseisvalt toime tulla ning hakkas ka võlgadest tasapisi vabanema. Nüüd on tal oma sotsiaalkorter, aga et ta on parasjagu ikka veel töötu, siis oli nõus tööharjutusprogrammis osalema.

Valentin on kommentaari andes väga napisõnaline, ütleb vaid, et sotsiaaltöötajast Katrinist on temal küll palju abi olnud.

Nende tööharjutustega on nii, et mõnikord pannakse Varjupaiga mehed majas puhastustöid tegema ning mõnikord käiakse nendega väljas heakorratöödel. Tööpäeva pikkus on kuus tundi. Katrin Kotšergina kirjeldab, et selle kõige eesmärk on, et klient harjuks regulaarse tööga, suudaks olla iga päev õigel ajal kohal. Et inimesel tekiks endasse usk ja areneks vastutustunne.

Hea asi on see, et niisuguse tööpäeva sisse käib hommikune kohv koore ja suhkruga ning pirukad, samuti lõuna. Ka saavad need inimesed kord nädalas töötukassas nii tööalast kui psühholoogilist nõustamist.

Katrin Kotšergina räägib tööharjutusprogrammist sedavõrd entusiastlikult, et hakka või uskuma, et see kõik ei olegi tühipaljas jutt. Et kui kauaaegsete töötute ja eluheidikutega kannatlikult tegelda, võivad nad ümber sündida.

«Nende hoiak siin on hästi aktiivne,» kinnitab Katrin.

Suur armastus

Ja kui nüüd uuesti küsida, miks asus Katrin Kotšergina õppima just sotsiaaltööd ja mitte midagi muud, siis tunnistab ta, et tegelikult oli teine amet ka, mis teda tõmbas – ämmaemanda amet. Ning mõlemale poole – nii Tallinna Ülikooli kui Tartu  Tervishoiu Kõrgkooli – pääses ta sisse, aga valida tuli ju üks. Tema valis sotsiaaltöö.

«See on nii banaalne, kui ma nüüd ütlen, et ma olen tahtnud inimesi aidata,» selgitab ta. «Mul töötab pool peret politseis – isa on politseinik, onu on politseinik, vend on politseinik. Ja ema on Sillamäe eesti põhikoolis õpetaja, tegelikult direktor. Lapsepõlvest saadik kuulen ja näen ma seda, kui õige on inimesi aidata.»

Lapsepõlves uskus Katrin seda, et kui ta suureks kasvab, siis valib ta endale elupaigaks Narva-Jõesuu. «Sest see on nii ilus ja vaikne linn mere ääres,» ütleb ta. Aga valis Tartu.

«Tartusse tõi mind suur armastus,» ütleb ta ja jutustab seejärel Tartu noormehe Oleg Guljajeviga kohtumise loo, mis sai alguse internetitutvusest ja arenes edasi Tallinnas, sest Oleg käis Tartust Tallinna kaugõppesse.

Oleg on Katrini meelest ideaalne mees, kel on terav mõistus, lahtised käed ja kellega võib kõigest rääkida. «Ta on nii tark, suhtlemise pärast valisingi tema,» ütleb tüdruk.

Millest Katrin Kotšergina unistab. «Ikka perest ja lastest ja oma majast,» vastab ta. Aga mis karjääri puutub, siis usub ta, et kindlasti on tal Tartu linna asutuses Varjupaik võimalik edasi areneda ning päris kindlasti jätkab ta Tartu Ülikoolis sotsiaaltöö alal magistriõpinguid.

Sõbrannad ja ema

Mõnikord, kui Katrin oma Sillamäe sõbrannadega kokku saab, kõlab nendegi huulilt küsimus, miks Katrin just varjupaigas oma tööd teeb.

Katrin hakkab naerma, öeldes, et jah, kõikide teiste arust on need inimesed seal haisvad ja ebameeldivad, aga tema kinnitab, et nad on inimesed nagu kõik.

«Nendega on hea suhelda, nendega võib kõigest ja väga huvitavalt rääkida,» märgib ta.

Katrin Kotšergina koolidirektorist ema Nataša Kotšergina ütleb, et väiksena meeldis Katrinil tema kabinetis laua taga istuda, sekretäritööd teha ja inimestega suhelda.

«Ta oli väike asjalik tüdruk, kellele meeldis, et asjad oleksid täpselt korraldatud ja läbi räägitud,» meenutab ema. «Ma arvan, et ta on leidnud töö, mis talle tõesti hästi sobib.»

Nataša Kotšergina ütleb, et oma tütrele on ta püüdnud õpetada, et töö ja kodu vahel tuleb distantsi hoida ja tööasju koju viia ei tohi.

«Ta helistab mulle iga päev,» räägib ema. «Vahel ma mõtlen, et ta on liiga emotsionaalne, eks slaavi temperament lööb välja. Aga seni on ta tõesti hästi hakkama saanud.»

CV

• Sündinud 24. veebruaril 1989. aastal Sillamäel.

• Kasvas koos vanema venna Mihkliga.

• Ema Nataša Kotšergina on Sillamäe eesti põhikooli direktor ja isa Andrei Kotšergin politseinik.

• Õppinud Sillamäe eesti põhikoolis ja Jõhvi gümnaasiumis.

• Lõpetanud 2011. aastal Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö eriala bakalaureuseõppe.

• Töötab Tartu linna asutuses Varjupaik sotsiaaltöötajana.

• On koos oma elukaaslase Oleg Guljajeviga.

• Vabal ajal tegeleb nende ühise lemmiklooma, koera Hafiega, käib rulluisutamas, jooksmas ning koos Olegiga mööda Eestit ringi sõitmas.

• Unistab ilusatest pulmadest, perest ja lastest ning oma majast.



 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles