Majandusinimesena näen selles pealiskaudsust, asjatundmatust, ülekohut ja erapoolikust.

Repliigi autor Ivi Drikkit arvab, et kõiges, ennekõike hindade tõusus, on süüdi monopolid. Teinud sellise avastuse, olekski nagu päevatöö tehtud, süüdlased leitud ja risti naelutatud.

Ülekohtune suhtumine

Oleks nagu suur juhus, et Tartus on kanda kinnitanud vee ja kanalisatsiooni monopol, et on üks elektrivõrk, et on üks gaasivõrk, et on üks telefonivõrk ja ka üks kaugküttevõrk. Pangem tähele - infrastruktuuriettevõtted on tavaliselt kõik loomulikud monopolid.

Majanduses on loomulik monopol tunnustatud termin, mitte sõimusõna. Loomulik monopol on ettevõtja, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik või infrastruktuur, mida teisel isikul ei ole võimalik või mida ei ole otstarbekas dubleerida, ja mis annab talle kaubaturul valitseva seisundi.

Globaliseeruvas maailmas on loomulik monopol paljudel juhtudel kõige odavamaks toimetulemise vormiks, et vältida paralleelseid investeeringuid ja tagada tehtud investeeringutele (loe: tehnoloogiale) maksimaalne efektiivsus.

Et investeeringute efektiivsusega üle ei pingutataks, jäetakse valdkond kas riigi või munitsipaalomandusse, erastamise korral tuuakse tavaliselt mängu nn regulaatorid.

Kontserni Tartu Energia tütarettevõte AS Tartu Keskkatlamaja on loomulik monopol. Energeetika valdkonna regulaatoriks Eestis on energiaturu inspektsioon.

Nüüd ülekohtusest ja pealiskaudsest suhtumisest.

Repliigi autor ei pane millekski kontserni Tartu Energia pingutusi hoida riigi teiste suurtootjatega võrreldes Tartus madalaimat soojahinna taset, et alates 1997. aastast, s.o seitsme aasta jooksul, isegi koos kavandatava hinnatõusuga 2004. aastaks, on AS Tartu Keskkatlamaja sooja hind tõusnud ainult 9,9-16,5%.

Samal ajal on näiteks elektrienergia kodutarbija põhitariif tõusnud Eestis 70,5%. Keskkonnauurijate hinnangul on meie tiheasustuspiirkondade puhas õhk saavutatud tänu kaugküttele tehtud investeeringutele. Jne.

Nüüd asjatundmatusest

Miks on vaja tõsta soojuse piirhinda? Põhjuseks on majanduslik paratamatus. Kõige üldisemaks põhjuseks on asjaolu, et AS Tartu Keskkatlamaja müüb oma toodangut (soojust) kohapeal. Seda pole võimalik panna kotti ja viia Soome või Rootsi.

Küll aga saab panna kotti saepuru, haket ja turvast. Seda ka tehakse ja avatud turumajanduse tingimustes müüakse kütuseid esmajärjekorras seal, kus rohkem makstakse - niisiis näiteks Rootsis.

Hakkpuidu ja saepuru hind on tänu välisnõudlusele tõusutrendis. Lisaks seda ei jätku. Kui turul on kaupa palju, langeb hind, kui vähe, siis hind tõuseb.

Selgelt on märgata, et kütuseturul on puudus turbast, kuna ilmastik ei võimaldanud 2003. aastal ettevõtetel turvast vajalikus koguses toota. Oma turbatootmise alustamisega jäime hätta, kuna osal turbamaardlaga piirnevatel elanikel tekkis trots ettevõetava suhtes, millega pandi kaalule 50 000 inimese soojahind Tartus.

Nagu näete, kogu energeetilise süsteemi mõistes pole ka soojatootja korral tegemist vertikaalse monopoliga, sest tema põhiline toore - kütus - on täielikus turukonkurentsis.

Inflatsiooni arvestamisest pole mõtet rääkidagi. Inflatsiooni negatiivset mõju on püütud ellimineerida sisemise efektiivsuse suurendamisega.

Tartus odavaim soojus

Miks siis kasutati käitumisvarianti, et samal ajal energiaturu inspektsioonile piirhinna taotluse esitamisega avaldati ajalehes piirhinna kehtestamise teatis. Tegemist ei ole seaduse rikkumise ega ülbe käitumisega, vaid majandusloogikast tuleneva otsusega.

Tuleb arvestada, et tavaliselt taotletav soojuse piirhind ongi väike- ja keskmisele tarbijale müüdava sooja hinnaks. Madalamat hinda pakutakse ainult suurtarbijatele.

Sisuliselt oleks piirhind aasta lõikes keskmiseks soojahinnaks. Kui ettevõte ei saa kehtestada uut hinda aasta algusest, peab ta vahe katma sisemiste ressursside varal.

Tarbijale veelgi ebasobivam variant oleks see, kui taotletaks veelgi kõrgemat piirhinda, nii et keskmine hind jääks aasta lõikes nõutud tasemele.

Meie soov on tõsta vähem piirhinna taset, aga teha seda õigeaegselt, mitte kulutades ettevõtte ressursse, mis on ette nähtud investeerimiseks uude tehnoloogiasse.

Tartu Postimehe repliigi mõte võib seisneda hoopis selles, et püütakse mõjutada inspektsiooni oma au nimel mitte mingil juhul piirhinnataotlust kooskõlastama - seda kas või ühekroonise lahkarvamuse pärast.

Igal juhul seatakse kahtluse alla meie oma linna soojamajandusspetsialistid, kes on linna hästi teeninud, sest isegi pärast piirhinna tõstmist jääks Tartus kehtima suurtootjate võrdluses Eestis madalaim soojahind.

Kui repliigi eesmärgiks oli intriig, siis jääb üle vaid kahetseda.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3