Lühikarvaliste koerte peremehed saavad siiski kergemalt hakkama - tänavatolm koera seljast maha pühkida, heledamad karvalaigud puhtaks pesta ja valmis.

Kuid näiteks maani ulatuva siidja kasukaga veetlev afganistani hurt Joose pidi enne nädalavahetusel peetud Tartu rahvusvahelisele koertenäitusele minekut taluma neli ja pool tundi vannitamist, rätiku sees kuivamist, föönitamist, trimmimist ja kammimist.

Rastakoer

Tartu messikeskuse kohviku seina ääres seisva puuri sisu uurinud näitusekülastajad olid valmis aga kihla vedama, et algselt ekslikult põrandapesumopiks peetud süsimusta rastapatsidega koera soengu tegemiseks kulus juuksuris hulk tunde, kui mitte päevi.

Ometi tunnistab Soomest näitusele tulnud rastakoera, puli kasvataja Soili Niskanen, et puli karvad lähevad iseenesest justkui nöörideks. Tema pooleteiseaastase valge puli Svante karv küll päris õiget vormi veel saanud pole, kuid aastate lisandudes läheb see nöörjaks nagu kuueaastasel musta värvi Marmidel.

Siis piisab vaid sellest, kui enne näitusele minekut karvapulgad üksteisest eraldada ja vajadusel pisut õlitada.

Puli ei ole mingi viimasel ajal aretatud moodne koeratõug, vaid on juba tuhatkond aastat Ungari karjamaadel truult lambaid karjatanud.

Petlik saba

Näitusesaali trimmimisruumis käis kogu aeg vilgas kammimine ja karvade soputamine. Suured karvapallid, vanainglise lambakoerad ehk bobtailid, lasid omanikel oma vuntse kiskuda ja kammiga kasukat sasida. Kõige tipuks tupeeriti veel puhevile ka karvad nende istmikul, et jätta mulje, justkui koeral saba polekski.

Ennemuiste, kui bobikud veel Inglismaal lambaid karjatasid, lõigati neil saba ära märgiks, et tegu on töötava koeraga ja tema eest ei pea maksu maksma. Et aga praeguseks on sabade lõikamine keelatud, püütakse sabatut muljet tekitada koera tagaosa puhevile ajamisega.

«Neile tegelikult täitsa meeldib kammimine,» rääkis seitsmekuuse bobtaili Bosse omanik Kerttu Märtin. Kodus kammitakse küll koera lausa iga päev, kuid näitusele minekuks tuleb selleks rohkem vaeva näha.

Kõrvaltvaatajad võisid omaette mõtiskleda, et miks tunduvad nii hoolitsetud karvaga bobtailide vuntsid justkui porised, kas neid siis ei saanud näitusele minekuks puhtaks pesta. Märtini sõnul on valgete vuntside puhtana hoidmine aga sama hästi kui võimatu.

«Kui näitusele tuleks mõni valgete vuntsidega bobtail, oleks kindel, et tema karv on valgendatud,» selgitas Märtin.

Bobtailidega samas näituseringis võistelnud seitsmekuune lõunavene lambakoer Jentsu enda trimmimisega eriti rahul ei olnud. Et lõunavene lambakoertel pööratakse suurt tähelepanu käppade trimmimisele, muutuvad need pisut hellaks. Seepärast ei luba kuts võõrastel naljalt oma matsakaid käppasid ka katsuda.

Kuigi näitusel peavad koerad olema peened ja rafineeritud, ei takista kodus neil miski pisut pahandust teha. Lumivalge Jentsu näiteks elab õues ja kui teele jääb ette viieaastase peretütre Jennifer Laaneti liivakast, on seal nii mõnus püherdada ja natuke tüdruku mänguasju närida.

Kui Jentsuga liitub ka 1,5-aastane sama tõugu Velvet Kiss, saab Jenniferi liivakastist tõeline sõja tallermaa.

Et Jennifer pea enda kõrguse Jentsuga näitusel veel üksipäini hakkama ei saa, võttis ta laupäeval rihma otsa tuttava 2,5-aastase kääbusbullterjeri Nipsu ja esines temaga vapralt «Lapse ja koera» võistlusel. Vapruse eest sai tüdrukutirts võistlusel teise koha. Üks esikoht on Jennyl selliselt võistluselt tänavu juba tasku pistetud.

Terved suguvõsad

Koertenäitusel pea kahtsadat tõugu esindava tuhande koera seast võis leida terveid pesakondi, kes kõik parimate tiitlite peal väljas.

Näiteks Irish Melody kennelist oli võistlema tulnud tervelt kümmekond iiri setterit, nii et vähemalt mingid tiitlid on ikka kindlustatud.

Õed Grace ja Hedy, iiri hundikoerad, lebasid teineteise kaisus tekil ja ootasid oma esinemisjärjekorda. Paari sammu kaugusel kuulas omanike julgustavaid sõnu nende sugulane Allisson, kaasas äsja neljakuuseks saanud tütar, keda hellitavalt T-särgiks kutsutakse.

Näitusesaalis ringi liikudes tuli ettevaatuse mõttes pidevalt enda jalgeesist jälgida. Nimelt kõndisid seal ringi Sveta Bogdanova ja Galina Prudnikova, kel kaasas viis jalatallasuurust vene kääbusterjerit, ilmselt näituse pisimad eksponaadid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5