Venemaale mindi viis aastat varem. Mõnigi neist näitlejahakatistest oli juba enne lavaga seotud või lausa näitleja olnud. Kust tuldi? Kes koolipingist, kes teatristki. Kes Vene, kes Saksa sõjaväest, kui ajas natuke kaugemale tagasi vaadata.

Ja mitmed neist seisavad laval tänini, kas siis rambipaistel või siis selle sümboolses varjus. See on erandlik loominguline pikaealisus. Kusjuures kollektiivne.

Ita Ever, Silvia Laidla, Virve Aruoja, Kaljo Kiisk, Jaanus Orgulas, Tõnis Kask, Arvo Kruusement, Vello Rummo, Erich Jaansoo... Väga väheseid kokkutulnute seas saab nimetada vanaduspuhkusele taandunuiks.

Tõsi, enne kahele ümmargusele numbrile pühendatud koosolekut sõideti läbi ka Metsakalmistult ja Pärnamäelt. Seal puhkavad siiski mitmed kursusekaaslased. (Teiste seas näiteks Rein Aren, Ervin Abel, Grigori Kromanov, Ben Drui, Ello Puudist, aga ka paari nädala eest ootamatult lahkunud Aksel Orav.)

See on täiesti erandlik kogum meie elavas kultuuriloos. Nad moodustavad läbi aegade ainsa eestlastest kursuse, kes on ühiselt saanud kõrghariduse väljaspool kodumaad. Sealjuures ilma mingi möönduseta kvaliteetse hariduse. Asjaosaliste sõnu tuleb uskuda, nende teod tõestasid seda ammuilma. Venemaa lavakool oli siis (vaatamata süngele stalinismiajastule) kõrgelt hinnatud.

Toona polnud Tallinnas veel tegelikult võimalikki omandada mõistlikku näitlejaharidust (Tallinna Teatrikool ei saanud jalgu alla) ja tulevase lavakunstikateedri avamiseni jäi kümmekond aastat.

Kui lisame, et Moskva Riiklikus Teatriinstituudis, legendaarses GITISes õppinud eesti kursuse ajal tudeeris samas linnas lavastajaks ka varstine elav legend Voldemar Panso, pole raske ette kujutada, millise värske tuulena mõjus nende kõigi naasmine Eestisse. Siinkirjutajagi mäletab mitmeid teismelise jaoks lausa hingematvaid elamusi Draamateatris.

Niisiis, 1953 saidki peaaegu kõigist neist Draamateatri näitlejad. Sealsamas seisavad tänini aktiivselt rivis Ita Ever ja Jaanus Orgulas.

Aga varsti algas hargnemine. Nii leidis Kalju Karask, Orgulasega pea samaväärne Toots legendaarsest «Kevade» lavastusest, enese lõplikult kõrvalmajas, Estonia operetilaval.

Ja kolmaski Toots - Kaljo Kiisk - hakkas üha enam kiikama filmiloomise poole. Algul teise reþissöörina, peagi iseseisva lavastajana.

Kinno läks ära ka Grigori Kromanov. Sealsamas draamas hakkas lavastama Ben Drui. Lavastajaks sai Vello Rummo.

Siis tuli televisiooniajastu. Tagasi vaadates võib küll ütelda, et ilma selle kursuseta oleks Eesti televisioon ilmselt märksa kahvatum. Sest jah, mitmed neist läksid, et laduda tühjale kohale ETV vundament. See tuli tõhus.

Ennekõike tuleb alusepanijatest nimetada Tõnis Kaske ja Virve Aruoja. Esimest õige mitmes seoses, teist omas ajas väga erandlikult mõjuvate telefilmide lavastajana.

Kui seekordse kokkutuleku vedur, mitut puhku Vene Draamateatrit juhtinud Olev Kitsas Kinomajas kursusekaaslastele arve ja fakte meenutas, leidus nende seas mõndagi, mida varem ei osanud nagu märgatagi.

Nii näiteks on kinokriitikute poolt reastatud Eesti kõigi aegade mängufilmide reitingus esikümnest kogunisti kuus (!) vändanud selle kursuse poisid (Kruusement, Kiisk, Kromanov).

Omaette fenomen on Tõnis Kask, esimese teleseriaali («Mis Koosta peres uudist» möödunud sajandi kuuekümnendail) käivitaja. Viimased kümme aastat vedas ta «Õnne 13» vankrit. Kvaliteedist rääkimata, otse vapustav kvantiteet.

Tõsine kursus, tõsised inimesed. Aga samas, just sealt kasvas välja Eesti suurimaid koomikuid Ervin Abel, kes alustas Jorh Adniel Kiire rollist. Estraadile ta elu lõpuni jäigi. Ennekõike Kiirena. Aastaid, muide, koos Jaanus Orgulasega, kes pole tänini vabanenud vanema põlvkonna silmis oma täiusliku Joosep Tootsi imagost.

Nõukogude perioodil jagati loomeinimestele mäletatavasti aunimetusi. Need olid umbes nagu teaduskraadid, allpool eesliitega teeneline, ülal rahvakunstnik või -kirjanik. Ilmaasjata neid nimetusi küll ei antud.

Need olid enamasti alati töö ja andega ära teenitud. (Ilma jäeti siiski mõnel puhul küll - näiteks eluloo iluvigade pärast. Nii oli kaua aega ainsama tiitlita boheemlik suurnäitleja Rein Aren.)

Olev Kitsas teadvustas takkapihta-avastusena koosolekulistele statistilise fakti: iga neljas selle kursuse tudeng… jäi tollal ilma aunimetusest. Ehk teistpidi üle korrates: kolmandikul see oli.

Suisa hämmastav on eesti gitislaste püsiv vitaalsus. Mitmed neist toimetavad meie kõigi silma all suisa vägeval moel edasi.

Aga needki, keda ehk vähem märgata. Nii on ealiselt vanim Erich Jaansoo (üle kaheksakümnene mees) ka praegu üks Haapsalu kultuurielu vedureid, lavastades oma rahvateatris täispikki näidendeid.

Aga milline on selle kursuse tegelik kogupanus eesti kultuuri kaugelt enam kui viiekümne aasta vältel, jääb ilmselt tulevaste põlvede lahendada. Ja selgeks rääkida see fenomen, mis andnud neile säärase elujõu ja ka ühtekuuluvustunde.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5