Nagu päris Itaalia: rootslase Michael Forsséni lavakujundus ja kostüümid viitavad Itaalia heale tundmisele.

Mis mulle Tiit Härmi «Romeos ja Julias» kõige rohkem meeldis, oli lavastuse hoolikas läbimõtlemine. Mulle näib, et Härm peab, nagu minagi, loogikat, elulist tõepära, kunstiteose sünni esimeseks eeltingimuseks.

Muide, selles mõttes on «Romeo ja Julia» keeruline, sest Shakespeare on mõned süþeeniidid üpris jämedalt kokku traageldanud. Raske on ennast - ja vaatajat - uskuma panna, et kaks noort inimest võivad imelühikese aja, kõigest paari päeva jooksul teineteisesse nii hullumeelselt armuda, et on valmis pigem tapma enese, kui elama edasi kellegi teise abikaasana.

Ka pole keegi suutnud siiani mulle selgeks teha, kuidas niisugune täiskasvanud mees nagu paater Lorenzo võib korda saata sedavõrd ogara teo nagu lugu unerohuga, miks ta ei lähe Capulettide poole ega tunnista üles, et on Julia salaja laulatanud ja tüdruk ei saa abielluda teisega? Kas ta on lihtsalt opakas?

Viimane küsimus välja arvatud, on Härm tragöödia süþeekäigud psühholoogiliselt motiveerinud. Vaataja ei näe laval mitte üksnes seda, mis toimub, vaid ka, miks see just nii toimub.

Bella Italia

Verona turuplats. Heledat värvi majad, arkaadiga rõdu, trepp, ja kõige selle kohal - pilvitu taevas. Miski ei ennusta, et selles linnas hakkab peatselt hargnema tragöödia, ka siis mitte, kui elurõõmsa tantsu katkestab kahe noormeestesalga tüli tüdrukute pärast. Poisid lahutatakse kiiresti, avalik arvamus on mõõgatäristamise vastu.

Midagi hirmsat ei juhtu ka tantsupeol Capulettide pool: Romeo ja Julia kohtuvad ning hakkavad teineteisele meeldima. Kõrgi Tybaldi järjekordne tülinorimine surutakse külalislahkuse põhimõttele tuginedes maha.

Romeo ahastus kinnise värava ees vaheldub poeetilise «rõdustseeniga». Kuid ikka pole põhjust rääkida tõsisest armuloost, see on vaid veetlus, mis noori teineteise poole tõmbab. Isegi salalaulatus näib pigem uljaspäise tembuna, peaaegu et koerustükina kui igavese armuvandena.

Kõik muutub, kui Tybalt tapab Mercutio, ja Romeo - Tybaldi. Nüüd alles selgub, kui suur on vihkamine, mis näris Montecchisid ja Capulettisid. Enam ei ürita tüdrukudki poisse lahutada, vastupidi, ka nemad lähevad omavahel karvupidi kokku.

Esietendusel viibis hulgaliselt poliitikuid. Ma arvan, nendele võis värskendav olla korra endale meenutada, mida tähendab selline vaen tänapäevasel kujul. Elu sunnib ühel territooriumil asuvaid rahvaid viisakalt teineteisele naeratama, aga südames käärivad endised või praegused solvumised, mis teatud olukorras võivad lahvatada veresaunaks.

Romeo ja Julia teine kohtumine tête-à-tête ei sarnane sugugi esimesega. Tybaldi surm ripub Damoklese mõõgana tuleviku kohal, ja selle ähvarduse tajumine tõstab tunde magusvalusa ekstaasini.

Veel dramaatilisemaks muutub sündmustik, kui Julia ette tuuakse peigmees, Paris. Kui palju tüdrukuid enne ja pärastki sattusid samasse olukorda, ja kui paljud söandasid vanematele vastu hakata? Muidugi, Julia protestis on tublisti lapselikku kangekaelsust - ja ometi on see mäss, võitlus valikuvabaduse eest.

Niisuguste, diskreetsete vahendite abil on Tiit Härm «Romeo ja Julia» tavateemade, armastuse ja vaenu kõrvale tõstnud vabaduse idee.

Romeol kahjuks pole kellegi vastu mässata, seepärast jääb tema enesetapp rohkem meeleheite väljenduseks kui eksistentsiaalseks valikuks. Võib-olla on selles teatud määral «süüdi» ka Prokofjev, kes on lõpupildi suure hulga sündmuste jaoks kirjutanud vähe muusikat.

Ballett on tants

Mulle meeldis, et Härm on koreograafias järjekindlalt lähtunud muusikast. Lavastus on väga tantsuline (palju tanstulisem, kui näiteks Rudolf Nurejevi lavastus Grand Operas), eriti paeluvad olid massistseenid, tantsijad aina vaheldusid, tüdrukuid asendasid poisid ja poisse tüdrukud, soolole järgnes rühmatants ja vastupidi.

Andekalt oli lahendatud Romeo ja Julia laulatusstseen, eriti selle algus, kus Härmile on tulnud õnnelik idee tuua lavale palvetajad. Ka Romeo mehistumine on väljendatud väga plastiliselt, mida duett edasi, seda kõrgemale hakkas Julia armastatu kätel tõusma.

Tänapäeva meeslavastajad, kes enne ise on olnud tantsijad, loovad sageli huvitavama koreograafia meestantsijatele kui baleriinidele. Erandiks pole ka Härm. Nii Romeo (Vladimir Arhangelski) kui ka Mercutio (Linnar Looris) ja Benvolio (Sergei Upkin) rollid olid mahukad ja tehniliselt keerulised.

Julia koreograafiline joonis oli igavam. Marina Tshirkoval on head eeldused, tal on ilus pöid ja ta on väljendusrikas, kuid tema tehnilistest võimetest me selle lavastuse põhjal täit pilti ei saanud, tantsu asemel tuli tal sageli kasutada miimikat.

Küll oli väga huvitav, ühtaegu külm ja sensuaalne, sinjoora Capuletti (Ingrid Iter), kes meenutas mulle Kuninganna Patrice Barti «Luikede järves».

Itaalia mis Itaalia

Väga meeldis kujundus (Michael Forssén). Nii dekoratsioonid kui ka kostüümid olid meeleolukad, oli näha, et lavastaja ja kunstnik tunnevad hästi Itaaliat ja armastavad seda maad. Tänu kahele tasapinnale tundus rahvusooperi tilluke lava seekord võrdlemisi avar.

Eriti õnnestunud oli kirikustseenis ristilöödud Kristuse kuju, kes oli just sellises asendis, nagu ta tegelikus elus on - seljaga meie poole.

Isegi mina, võhik, sain aru, kui palju on paari aastaga edenenud rahvusooperi balletitrupp. Etendus oli väga ühtlane, keegi «ei vajunud ära», kordeballett tantsis tehniliselt keerulised tantsud sünkroonselt.

Etenduse finaalis on õnnestunud Montecchide ja Capulettide ühinemine ning Romeo ja Julia viirastus rõdul, seevastu nendele «mälestussamba» püstitamine näis vaieldavana. Lavastuse mõte - et kunagi on keegi surnud ka selle eest, et tänapäeva tüdrukud ja poisid ise endale elukaaslase võiksid valida - oli niigi selge.

Esietendus

«Romeo ja Julia»

Koreograaf-lavastaja Tiit Härm. Peaosades Marina Tshirkova ja Vladimir Arhangelski.

Estonia teatris 8. novembril

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.5