Saksa filoloogist tartlane Ander Rämmal soetas tänavu juulis Lüneburgist Media Marktist auto GPS-seadme Garmin Nüvi 250, makstes selle eest 150 eurot ehk 2347 krooni. Koos Eesti kaardiga, mis tuli kodus ülejäänud Euroopa kaartidele juurde osta, läks riistapuu maksma ligi 3000 krooni. Helsingis maksis täpselt sama positsioneerimisaparaat koos kõigi Euroopa kaartidega samal ajal 199 eurot ehk 3100 krooni, Tallinnas Ülemiste keskuses 4890 krooni.Täielikuma tõe huvides tuleb lisada, et ka Lüneburgis oli selle auto-GPSi letihind 199 eurot, kuid ostja huvi nähes lasi müüja ilma kauplemata hinna alla, märkides, et see on viimane eksemplar. Kuid ka letihinnaga ostes pidanuks Rämmal kulutama Eestis kokkuvõttes tervelt 1200 krooni ehk kolmandiku võrra enam. Odavam ja mugavam Tartu Ülikooli teadur Lauri Peil ostis läinud aasta lõpus netikaubamaja vahendusel Saksamaalt koduse audio- ja videosüsteemi, mis läks talle maksma 12 000 krooni. Tartus samasugust tehnikat müügil ei leidunud, Tallinnast saanuks selle 14 000 krooniga pluss sõidukulu. Netitellimus säästis Peili tülikast pealinnas käigust ning kuller tõi talle kauba vähem kui nädalase ootamise järel ukse taha. Otsese ostumõtteta on Peil seiranud võrdlevalt näiteks telerite hindu ja avastanud, et Sony teleri, mida Eestis müüakse umbes 24 000 krooniga, võib tellida Saksamaalt 19 000 krooni eest. Riias silmas ta sama telerit 20 000-kroonise hinnaga. Ander Rämmal toob siia juurde tähelepaneku Sony 40-tollisest telerist, mis maksab meil umbes 45 000 krooni, Lüneburgis nägi ta seda müügil 25 000-kroonisena. «Laias laastus võib tehnika puhul rääkida 20–30 protsendi suurusest hinnavahest,» hindab Peil. «Võimalik, et on ka drastilisemaid näiteid, aga ilmselt on siis oma osa õnnel, et saad näiteks pihta mingile lõpumüügile.» Oma tutvusringkonna ostukäitumisest teeb Peil üldistuse, et netikaubanduse võlusid tarvitavad eeskätt need, kellel soetada viiekohalise hinnanumbriga tehnikavidin. Selliseid oste tehakse kaalutletult ehk võttes aega hindade kõrvutamiseks. Teinekord pole küll välismaalt ostmise põhjus Eesti röögatuvõitu hinnas, vaid selles, et paljusid haruldasemaid kaubamärke meie lettidelt lihtsalt ei leia. «Ma usun, et netipoed muutuvad järjest populaarsemaks, kui saadakse üle umbusust,» kõneleb Peil. «Selleks on tarvis muidugi õppida firmade tausta uurima. Aga paljud inimesed peavad tähtsaks, et seda konkreetset toodet, mille ta ostab, saab poes oma käega katsuda.» Objektiivid USAst Nagu Lauri Peil, nii on ka loodusfotograaf Jaanus Järva peaaegu loobunud Eesti kaupmeeste nuumamisest ning tellib enamiku vajalikust tehnikast kullerpostiga USAst või Inglismaalt. Eriti ilmekalt tajus Järva enda kui kunde nöörimist pärast seda, kui soetas kaks aastat tagasi siinsest Fotoluksi poest 128 000 krooni eest Canoni 600-millimeetrise teleobjektiivi. Ehkki kauplus soostus hinnaalandusega, ei saanud Järva tunda suurt säästurõõmu, sest algne hind oli vaid terakese kõrgem – 130 000 krooni. «See oli minu viimane rumal ost,» nendib Järva. Ameerika Ühendriikides sai siis osta sellise objektiivi, Canon EF 600 mm F 4,0 L IS, Järva andmeil 6000 dollari eest. Lõpphinnaks kroonides kujunenuks koos käibemaksu, tollimaksu ja veokuludega alla 80 000 krooni. «Laias laastus võib hinnavahe meiega olla 40–50 protsenti,» üldistab Järva. Piltnik on veendunud, et Eesti fotopoodide kõrgete hindade taga on peamiselt välismaistest kaupmeestest suurem kasumitaotlus. Vähem määravad tema arvates riikide maksuerinevused ja massmüügiefekt. «Ma arvan, et meie kaupmeeste kasumiprotsent on 20–30 kui mitte rohkem,» pakub Järva. Põhimõtteline kulutamine Kuigi äripidajad loovutavad välismaistele poodidele järjest suurema osa potentsiaalsetest ostjatest, ei usu Järva, et see paneks meie poodnikke hinnapoliitikat muutma. «Leidub piisavalt palju inimesi, kelle vähene teadlikkus lubab neile müüa kalleid kaupu näiliselt soodsa hinnaga,» konstateerib Järva. «Tean ka põhimõttelisi inimesi, kes ütlevad, et tahavad toetada Eesti majandust.» Ja siiski. Objektiive soovitab Jaanus Järva soojalt osta välismaalt, kuid peab samas mõistlikuks soetada fotoaparaadi keresid ikkagi kohalikust poest. «Objektiividega ei juhtu reeglina midagi, kui just maha ei pilla. Kaameras on võimalusi, et miski on algusest peale defektne, miski läheb katki või tuleb tehniline apsakas, palju rohkem, sest ta on tehniliselt palju keerukam,» põhjendab Järva. Eraldi paneb aga Järva fotohuvilistele südamele, et Ameerikast tehnikat tellides ostetaks eraldi juurde Euroopa garantii, milleta tuleks probleemi korral saata asi remonti USAsse või maksta tootjafirma kohalikus esinduses remondi eest ise. Süüdi odav dollar Ons Eesti fotokaupmehi põhjust ahnuses kahtlustada? «Nad on kohe väga ahned,» vastab ASi Fotoluks juhataja Assar Jõepera sapiselt-irooniliselt. «Need rikkurid elavad suurepärast elu. Sõidavad džiipidega, ehitavad maju.» Tõsinedes ei tee Jõepera saladust, et digifotoaparaatidel on hinnas 7–13 protsenti kasumit ning objektiividel 12–20 protsenti. Erinevus on seotud läbimüügiga: mida rohkem ostetakse, seda vähem tolmub kaup vitriinis ja toob kaupmehele kulu. Massiefekti saab Assar Jõepera sõnul laiendada nii Londonisse, Münchenisse kui New Yorki. «Saksamaal müüb üks Berliini keskuse fotopood aastas sama palju kaupa kui Eesti kümme poodi kokku,» kõrvutab Jõepera. USA puhul rõhutab fotoärimees dollari ekstra madalat kurssi. Ta möönab ka tootjate varieeruvat poliitikat: ühe firma kaamerate-objektiivide hinnad võivad olla Eestis ja USAs väga erinevad, teise omad peaaegu ühel pulgal. «Meie oleme Sigma maaletooja ja Sigma annab Euroopale ja Ameerikale täiesti erinevad hinnad,» kõneleb Jõepera. «Ja Ameerikal on põhjust küsida odavamat hinda, sest nende kogused on palju suuremad.» Kaupluste + - Elektroonika ja Euronics omanikfirma Sandman Grupp peadirektor Martin Pedai sedastab samuti hinnadiskrimineerimist tootja tasemel. «Baltikum on väike, me pole prioriteetturg. See tuleb lihtsalt alla neelata,» räägib Pedai. Ta lisab hinnakääride võimalike põhjuste loetellu väikesed käibemaksuerinevused, aga ka osa Eesti kaupluste suure inertsi Lääne-Euroopa hinnamuutustega kaasaminekul. Laias laastus, väidab Pedai, on Eesti hinnad siiski Soome, Rootsi, Saksa ja muude arenenud Euroopa riikide omadega võrreldavad. Kui hinnaerinevus on juba 40 protsenti, peab Pedai meelest olema mängus kas üksikute toodete kampaanialik eripakkumine või kõrgemat hinda küsiva kaupluse saamatus: ta on lasknud tarnijal endale koti pähe tõmmata. Garantii: kehtib või ei Põhiargument, miks mitte osta fototehnikat jänkide käest või Aasiast, seisab Assar Jõepera kinnitusel garantii puudumises. «See on selline hea ajalooline kõlks, et Euroopa garantii on võimalik juurde osta, aga reaalselt see tegelikult hästi ei toimi,» väidab Jõepera. «Neid inimesi, kes käivad ja toovad fototehnikat välismaalt, on kogu aeg olnud, aga ma arvan, et neid on siiski aina vähem.» Eestis Canonit esindava Overall Eesti juhatuse liige Indrek Tamm möönab, et garantiis peitubki peamine oht näiliselt soodsa ostu korral vastu pükse saada. Ameerikast Euroopa garantii ostmine võib Tamme sõnul päädida sellega, et kunde peab saatma streikiva aparaadi remonti Hispaaniasse. Canoni toodete näitel kinnitab Tamm, et mis tahes Euroopa Liidu liikmesriigist ostetud Canoni fotokaamera või objektiivi garantii kehtib ka Eesti volitatud teeninduskeskustes, kui ostutšekil või garantiitalongil on lisaks müügikoha nimele ja aadressile ostukuupäev, toote nimi ja seerianumber. «Oleme kohanud näiteks petuskeemi, kus inimene ostis netist soodsalt fotoaparaadi, aga kõik lisavarustus, mis peaks veel karpi käima – akulaadija, juhe arvutiga ühendamiseks jne – oli puudu,» meenutab Indrek Tamm. «Meie ei saa sellisel juhul midagi teha. Asjade puudumine pole garantiijuhtum.» |
Kõik tänased
