VAT teater esietendas 6. septembril Treffneri hoovis teie näidendi «Elvis oli kapis!». Kelle kapis oli Elvis, kuidas ta välja sai ja kuhu ta läks? Ma ei tea, kus või kelle kapis Elvis oli või mis suhe tal kappide või mängukarudega on. Asi on lihtsalt selles, et see ei ole mulle üldse oluline. Mulle näiteks ei meeldi Elvise muusika, see ei raputa mind. See Elviseks olemine on lihtsalt lisaväärtus, me kõik võime Elvised olla, sellest poleks midagi. Aga see küsimus on ehk isegi suurem ega puutu ainult Elvisesse – kelle kapis me oleme, kuhu me läheme, mis meist saab. Kuidas teie peas sündinud tegevus VAT teatri näitlejate esituses välja kukkus? Ma olen väga rahul ja rõõmus. Üks põhjus, miks ma teatritekste kirjutan, ongi see, et keegi nendega edasi tegeleb. See loob uusi tõlgendusi ja aitab kogu mõtet – nüüd siis seda, et kes ja mis kapp ja kust keegi välja tuleb – edasi anda. Osalete koos kolleegide Mart Kivastiku ja Andrus Kivirähkiga festivali Oma- Draama seminaril «Dokumentaaldraama: faktid ja fantaasia». Mis on teie meelest dokumentaaldraama? Kui räägitaks sellest, et mis oli päriselt olemas, siis mu meelest on levinud selline ettekujutus, et see, mis on dokumentaalne, peab automaatselt olema ka reaalne, olmeline. Minu meelest hõlmab selline kujutusviis vaid väga väikest osa kellegi, näiteks Georg Otsa või Elvise elust ja olust, mingist välisest, nähtavast küljest. Aga kui Georg Ots mõtleb või näeb und, millel ei pruugi selle reaalsusega midagi ühist olla? Siiski on see ju tema uni. Mis siis sellest saab? Festivalil on ka teine seminar, teemaks «Tühirand», ning üks konverents, mis keskendub teatri ja festivali tulevikule. Milline on see tulevik teie vaimusilmas? Ma ei usu, et midagi halba juhtub. Ju see teater näeb ikka samamoodi välja. Millega te rõõmustate või ajate nutma publiku järgmisel teatrifestivalil Tartus? Mulle ei meeldi, kui keegi mu kõrval nutab, ausalt. Ka ei taha, et keegi mulle kõrva karjuks ja huilgaks. Mulle tundub, et selle kahe võimaluse vahel on veel midagi. Ega mul pole ka selle vastu, kui inimene tunneb rõõmu ja itsitab, miks mitte, aga olulisem on see küsimus, miks keegi naerab. Teatriaasta veebilehel on kirjas, et kavas on teha «teatriteemaline mängufilm, mille autoriteks on filmi «Kohtumine tundmatuga» loojad Urmas Vadi ja Jaak Kilmi». Kui kaugel on järg? Tekst on valmis. Aga teatrist on see kõvasti kaugenenud. Küll on jäänud Tartu, 1970. aastate algus, üks literaadist psühhiaater, kes tahab inimestega mängida ja neid üles kruttida, et leida üles tõeline, uus ja mängiv inimene. Kui kõik hästi läheb, algavad võtted järgmisel suvel. Pealkiri on «Inimene, mängi!». |
