Vaatamata sellisele kirjavahetusele jätkab linn oma kultuuritegelaste tunnustamist, sest peame seda õigeks. Aga loomulikult saab inimesi tunnustada võimaluste piires – üle oma varju ju ei hüppa. Siiamaani on neid tseremooniaid korraldatud ikkagi professionaalsete lavastajate käe all, tagasiside üritustel viibinuilt on olnud positiivne.

Alati leidub neid, kes pole rahul kas stsenaariumi või mõne otsusega, aga sellesse suhtun rahulikult – minu meelest on see normaalne. Arvamuste paljusus ongi teretulnud. Kui mõni arvab, et tuleks teha teisiti, siis on nendegi ettepanekud teretulnud.

Samal teemal: Küsimus – lühike vastus

Alati on võimalik esitada oma projekt kultuuriosakonda, pakkuda välja stsenaarium – võibolla siis kultuuriosakond valibki mitmete pakkumiste hulgast välja just selle.

Ükski uks ei ole suletud, aga minu kindel seisukoht on see: kultuuriauhindade jagamine jätkub.

Kas suursugusemas või mõnes teistsuguses vormis, peamine on see, et tunnustatakse inimest selle eest, mida ta Tartu linnas ja linna heaks on teinud.

Üks tõusetunud probleem on raha. Kirjanik Erkki Luuk arvab, et tseremooniale kulutamise asemel võiksid olla suuremad laureaatidele antavad preemiad ja nende kätteandmiseks piisab kohtumisest linnapea kabinetis või pangaülekandest. Mida arvate nende summade vahekorrast ja sellest ettepanekust?

Auhinnad ongi aastatega suurenenud, tänavu ulatusid need 5000 – 15 000 kroonini. Kui alustati, siis rahalist auhinda ei olnudki, anti üle vaid rändkujukesed. Ma loodan, et leiame eelarves võimalusi neid summasid veelgi suurendada, et auhinnad oleksid veelgi väärikamad.

Mis aga puudutab kulutuste proportsiooni, siis ma pole oponentidega päris hästi nõus. Show või etendus ei ole mõeldud ainult auhinnatutele, seal on ka saalitäis rahvast, kellel on võimalik olla juures ja anda sellega edasi oma tänu. Minu arvates vajavad ka esiletõstetud rohkemate tähelepanu, kui mahub inimesi linnapea kabinetti.

Asja ei saa vaadata nii kitsalt, et oluline on ainult pangakontole tekkiv rahasummat. Loomingulisele inimesele on oluline ka emotsionaalne tunnustus.

Teie seda ahvi tantsitamiseks ei nimeta?

Päris kindlasti mitte. See on küllaltki karm keelekasutus.

Andrus Laansalu, ka ise auhinnatu, peab rahast tähtsamaks tellimust, võimalust luua. Tema meelest ongi auhinna väärtuseks saajalt loodetav meistritöö. Kas linnavalitsuses on laureaadi töölepanemisest mõeldud?

Igal sündmusel on oma statuut, teatud reeglid ja eeltöö. Kandidaate esitatakse vastavalt kultuuriosakonna poolt välja kuulutatud üleskutsele ja seal leiduvatele konkursitingimustele. Praegu on tingimused sellised, et autasustatakse ja tänatakse inimesi eelmisel aastal tehtu eest.

Alati võib korraldada mõne uue konkursi, ma ei ole selle vastu, ka sellise, kus on auhinnaks võimalus midagi luua, kirjutada, lavastada, aga praeguse kultuuriauhinna idee on tänada tehtu eest.

Uue idee väljatoomine ei pea ilmtingimata tähendama teise kadu ja mahategemist. Alati on võimalik välja pakkuda oma projekte kas kultuuriosakonna või muude institutsioonide, europrojektide jne kaudu. Idee vastu ma küll ei ole.

Laansalu vastandab ka sisulisi kontakte ja suurejoonelisi austamisüritusi ning leiab, et ametlikel auhindadel ei ole loojale kuigivõrd tähendust ega kasu. Kuidas saaks auhinna väärtust tõsta?

See sõltub igast inimesest endast – mõnele on väärtuslik ka kättpidi tänamine, teise meelest ei ole väärtust isegi 100 000 kroonil.

Ühe kultuuriauhinna jagamisega ei saa õnnelikuks teha kõiki loomeinimesi – paratamatult tuleb valida. Ikka tunneb keegi end õnnetuna, kas või seetõttu, et teda on pandud n-ö valesse lahtrisse, vale alaliigi alla, või on temast üldse mööda vaadatud.

Kui keegi tunneb, et talle on ilmaasjata makstud või see on kuidagi ebanormaalne tegevus, siis alati on võimalik keelduda konkursil osalemast. Sundust pole.

Kandidaate ei esita kultuuriosakond, vaid loomeliidud jt. Kui keegi tunneb, et teda on ilmaasjata esitatud, siis võib ta ennast taandada. Ja vastupidi: kes tunneb, et ka teda võiks esitada, siis on võimalik teha vastav avaldus.

Ja muidugi: kui kultuuriosakond näeb, et linna poolt vaadates on mõni tegija jäänud esitamata, võib ka tema oma ettepaneku lisada.

Statuut on küllaltki avar ja suurte võimalustega. Pealegi oleme suurendanud auhinnasaajate hulka – varem oli viis, nüüd seitse – ja küllap see kasvab edaspidigi. Usun, et see üritus liigub kasvutempos, mitte et seda peaks lõpetama hakkama.

Kuidas hoida ära tseremoonia kivistumine, nagu kardab Berk Vaher?

Praeguses abilinnapea rollis olen osalenud kahel üritusel, enne seda osalesin Vanemuise kontserdimaja direktorina. Mitte ükski üritus ei ole olnud sarnane teisega, kivistumisest rääkida on täiesti kohatu.

Kogu aeg on otsitud uusi ja huvitavamaid loomingulisi võimalusi, et see sündmus poleks huvitav ainult laureaatidele, vaid ka kõigile kohaletulnuile. Et see poleks ainult rutiinne lavale sammumine, vaid näitemänguline-kirjanduslik show.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0