Ingo Normet , kõrgema lavakunstikooli juht:

Samal teemal: Komöödiafestival algas hiljutist tänavareivi parodeeriva rongkäiguga

H eh. See on selline küsimus, et seda kuuldes hakkan ma naerma. Ma olen küll homeeriliselt ja südamest naernud, aga ma ei mäleta. Oota! Tean küll. Paari Peeter Tulviste räägitud anekdoodi peale, aga mis need olid... Nooruses püsisid anekdoodid ka kaua meeles, aga nüüd unustan ma need ruttu.

Liina Unt , teatrikunstnik:

M a olen viimasel ajal festivali oodates naeruga kokku hoidnud. Et siis oleks korraga ja palju. Paar nädalat tagasi vaatasin Helsingis Michael Moore’i «Fahrenheit 9/11», mis ei tohiks kuidagi olla koomiline film. Oma suures manipulatiivsuses ja inimlikus õuduses aga väga. Naersin südamest. Naerul ja hirmul on ju pealegi omad suhted.

Jaan J. Leppik , Linnateatri festivali «Talveöö unenägu» direktor:

S ee oli sõpradega saunas, nii kuu aega tagasi. Kukkusin pisarate voolates ja naeru üürates isegi pika pingi otsast maha. Lesisin sääl selili ja üürgasin edasi naerda. Ja põhjus?

Lugu saarlastest, kes nagu hatifnatid kogunevad äikse ajal põhjarannikule Hiiumaa poole kaema, kuna arvavad, et hiidlased neid pildistavad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0