Kuigi moodsad tuumajaamad ei ole senise kogemuse järgi eriti ohtlikud, hirmutab rahvast ikkagi väga ränkade õnnetuste võimalus. See hirm on reaalne poliitiline tegur, millega demokraatlik ühiskond peab arvestama, märgib Ott Toomet Århusi Ülikoolist.

Tuumaenergeetika pooldajate ja vastaste vaidlused taanduvad sageli küsimusele, kas moodne tuumajaam on ohutum kui näiteks kivisöe põletamine. Tõsi on, et kui vigase konstruktsiooni ja suurte organisatsiooniliste probleemidega Tšernobõli jaam välja arvata, siis ei ole maailmas aatomijaamadega juhtunud ühtegi suurt avariid.

Samal teemal: Juhtkiri: Õudusest alternatiiviks Kolmsada eestlast protestib tuumaenergia vastu Juhtkiri: Keeruline elektriküsimus Tuumaenergia on umbtee Lippmaa: mõelgem tuumaenergiale, kui põlevkivi lõpeb Nädalakommentaar: Ootamatu tuumalöök Leedust

Paraku ei tähenda senised head ohutusalased tulemused üheselt, et tuumaenergia oleks piisavalt riskivaba.

Esiteks on turvalisust tegelikult väga raske hinnata. Tulemust mõjutavad palju just suured õnnetused. Me teame, et soojuselektrijaamas ei saa midagi niisugust juhtuda. Aatomijaamade kohta on aga raske midagi kindlat öelda.

Ei ole ka täpselt teada, millised võivad olla tänapäevase aatomireaktori avarii tagajärjed. Jaamade ohutus kindlasti paraneb, samas muutuvad aga «huvilistele» kättesaadavaks üha võimsamad purustusvahendid. Lisaks ohustab jaamu poliitiline ebastabiilsus. Kuidas näiteks mõjutab jaamade turvalisust tugevnev konkurents energiaturul?

Teiseks ei armasta inimesed ebakindlust. Võimalus, et juhtub midagi hirmsat, kaalub avaliku arvamuse silmis rohkem kui pidevad väiksed õnnetused söekaevandustes ja soojuselektrijaamades.

Tavaliste elektrijaamade risk on «lokaalne» ning ta lakkab ruttu. Ka ei erine soojuselektrijaamade füüsika põhimõtteliselt pliidi peal vee keetmisest. See äratab usaldust.

Aatomituumade lõhustamine on teistsugune. Me ei mõista päris hästi, mis seal ikkagi toimub. Ja nii me kardamegi tajumatut radioaktiivsust.

Ebakindlust suurendavad ka pikaajalised jäätmed. Kasutatud tuumakütust tuleb hoida kättesaamatuna kümneid tuhandeid aastaid, enne kui ta muutub inimestele ohutuks. Kõigi praegu maa peal elavate inimeste jaoks on see sama hästi kui igavik.

Hirm tundmatuse ja riski ees on oluline poliitiline tegur. Tõepoolest, kui rahva arvamust kujundaks statistiline keskmine, siis ei peaks USA praegu sõda mitte terrorismiga vaid hoopis liiklusõnnetuste, tulirelvade ja kõige enam ebatervislike eluviiside vastu.

Tehnilise tulu-kulu analüüsi juures on vaja kindlasti arvestada, kuidas avalikkus neid tulusid ja kulusid hindab. Tuumaenergia nõuab kindlasti avameelset diskussiooni nii avalikkuse kui ka riigikogu tasemel.