Mõne nädala eest Postimehes ilmunud lugu jalgratturile rusikatega kallale tunginud autojuhist on vaid üks näide praegusest karmist olukorrast teedel ja tänavatel. Kibe tõde on seegi, et ligi pooled ratturitega juhtunud õnnetustest on pedaalijate endi tekitatud, kirjutab Hawaii Expressi turundusjuht Priit Salumäe.

Mida näiteks peab mõtlema enne õppust rasket teraskiivrit pähe sättiv sõdurpoiss, teades, et kaitseminister Jürgen Ligi ei vaevunud linnas sõites ülikerget rattakiivritki kandma?

Samal teemal: Hindrek Riikoja: Kultuuritud enesetapjad Repliik: Vihkamine liikluses Roolijoodik sõitis Ida-Virumaal jalgratturi surnuks PILT: Jalgratturid taotlevad ohutut liiklust Küllike Rooväli: Ohtlik viisakus

Arendame rattakultuuri

Olen juba aastakümneid aktiivne jalgrattur ning loomulikult näen ja tunnustan siinses rattakultuuris toimuvaid positiivseid arenguid. Nii on linnadesse märkimisväärselt lisandunud jalgrattateid ja -parklaid ning maanteede servadesse tehakse järjest juurde ratturite eraldusribasid. Jalgrataste hinnad on muutunud taas taskukohaseks pea igale inimesele ning rattasõit kogub populaarsust kõigis vanuserühmades.

Kuid kindlasti on koos hüppeliselt kasvava autostumisega teinud vähikäigu sõidukijuhtide üldine suhtumine jalgratturitesse. Auto on Eestis teadagi staatuse sümbol – näita, missuguse autoga sa sõidad ja ma tean, kelleks sind pidada.

Küllap on see paratamatu ning ega head ja ilusat autot polegi põhjust halvustada. Halb on see, kui tolle tehnikaime roolija ei suuda respekteerida kaitsetu ratturi õigusi ja mõnikord ka vigu.

Suve lõppedes saab taas paljudele inimestele vabadusest olla autoomanik vabadus istuda liiklusummikus. Usun, et nii mõnigi Tallinnas Pirita teel või Peterburi maanteel tipptunnil autos passija eelistaks ilusal sügispäeval hoopiski ratast, kui Jah, nendest paljudest «kui’dest» rattakultuur tegelikult algabki.

Kui ka südalinnas oleks korralikud rattateed. Või vähemalt igal pool kõnniteedel peale- ja mahasõidukohad. Kui töökoha juures oleks turvaline rattaparkla. Kui töö juures oleks võimalik duši alt läbi lipsata. Kui kodus saaks ratta kuhugi mugavalt ära panna. Kui jalgrattur pälviks kaaskodanikelt pigem lugupidavaid, mitte veidrikuks tembeldavaid pilke.

Eeskujuks sobib Holland

Aga see kõik on täiesti võimalik. Meiega enam-vähem samasuguste klimaatiliste tingimustega Hollandis kasutavad väga paljud jalgratast pea aasta läbi.

Kindlasti on sellel mitu lokaalset põhjust alates flaami kultuuri eripärast ja lõpetades sealse ülitiheda asustusega. Kuid kindlasti on Hollandis rattakultuuri juba sajandeid ka teadlikult arendatud.

Näiteks Amsterdamis leiab rattateid pea kõikjalt, paljudele neist on paigaldatud spetsiaalsed foorid ja igal pool saab ratast lahedalt parkida. Autoga Amsterdamis sõitmine on tõeline nuhtlusega tembitud luksus – pikalt otsitud parkimiskoha eest tuleb maksta väga soolast tasu.

Ning selle maksmata jätmisel vääramatult saabuv trahvikviitung lööb hinge tõesti kinni. Samal ajal kui mõõduka sõidutasuga trammid ja bussid püsivad minuti pealt graafikus ning on puhtad ja mugavad.

Hiljuti teatas linnavalitsus, et kavatseb lähiaastail märkimisväärse investeeringuga jalgrattateid välja ehitada. Juba üksnes meie pealinna praeguse meeri Jüri Ratase nimi annab lootust, et ratas on Tallinna arengus oluline teema.

Lisaks hädavajalikule infrastruktuurile peavad rattakultuuri edendama ja sellesse oma osa andma kõik ühiskonna liikmed. Olen kuulnud, et näiteks sotsiaalministeerium on loonud oma töötajatele pesemisvõimalused ja korraldanud ratastele turvalise parkimise.

Selle tulemusena eelistasid paljud ametnikud, alates kantslerist, palavatel suvepäevadel rattaga tööl käia. Aga kui paljudes ettevõtetes on sama tõsiselt ratturite peale mõeldud?

Ärge muretsege – praegune bensiini hinna tõus on alles algus. Või kui ikkagi soovite, siis muretsege parem peresse teise või kolmanda auto asemel hoopis jalgrattad. Saate endale hea võimaluse värskes õhus emotsionaalset ning alati jõukohast sporti harrastada, leiate uusi sõpru ning harjute lõpuks isegi poeskäike autota tegema.

Eelmise sajandi vene huumoriklassikud Ilf ja Petrov tituleerisid jalakäijad parimaks osaks inimkonnast. Selle sajandi keskpaigas ammenduv nafta teeb paratamatult juba praegu jalgratturitest inimkonna edumeelseima osa.

Tõepoolest – jalgrattur ei reosta õhku, ei tekita liiklusummikuid ega sõida kedagi teist surnuks (iseennast kahjuks mõnikord küll). Kindlasti on neidki, kes arvavad, et rattasõit on parem kui seks!

Tõsimeelsemalt pean aga lõpetuseks kinnitama, et inimene, kes eelistab igal võimalusel autosõidule jalgrattaga kohale jõuda, pikendab vähemalt 10–15 aasta võrra oma täisväärtuslikke elupäevi.