| |
|
 |
Juta Vahi valab pokaali törtsukese mustsõstraveini, mis valiti tänavu Haapsalus parimaks Eesti koduveiniks. Teise pokaali tema ees on juba valatud võistlusel kolmanda koha saanud maasikavein.
Foto: Lauri Kulpsoo |
|
Vikerkaare talus valmib eheda maitsega koduvein
(2)
10.08.2005 00:01
Martin Šmutov, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Poolteist tuhat krooni maksev vein on umbkaudu kakskümmend korda kallim veinist, mida ma tavaliselt poest ostan. Et sellist veini saada või kas või mekkida, peaks istuma autosse ja suunduma Alatskivi kanti.
Kuid ainult Alatskivile sõitmisest ei piisa – peab ka lootma, et koduveinimeister Juta Vahi on nõus kaugelt tulnule pudeli oma toodangust kinkima.Miks peaks Vahi toodang nii hinnas olema, peitub tõsiasjas, et tema mustsõstra koduvein tunnistati tänavu parimaks Eesti koduveiniks. Vahi maasikavein sai samal võistlusel kolmanda koha. Kas tegu oli algaja õnnega või ongi esimest korda võistlusel osalenud Vahi koduveinid nii head, näitavad tulevased aastad. Fakt on aga, et mustsõstravein osteti võistlusjärgsel oksjonil 1500 krooni ja maasikavein 250 krooni eest. Pole just odavad hinnad. Koduveinindusse sukeldus Vahi puht juhuslikult. Kõrghariduselt agronoom, töötas Vahi alguses majandis, kuid need kadusid. Loodus tühja kohta ei salli ja nii asus Vahi koos perega marju kasvatama. Et marju jäi üle, tuli aga asuda veini meisterdama. Meisterdamiseks oli Vahil vaid üks õpetusvahend, õigemini küll veiniretsept. Muid juhendajaid või õpetajaid pole Vahil kunagi olnud, lisateadmisi on ta ammutanud kätte sattunud raamatutest või internetist. Lihtne värk Veini valmistamine on Vahi kinnitusel väga lihtne: kui saak valmis, tuleb marjad purustada, seejärel käärima lasta, lisada vastavalt retseptile vett ja suhkrut, siis toodang pudelisse ja voilà! Noh, tegelikult küll pole see päris nii lihtne. «Põhimõtteliselt saaks koduveini valmistamisega hakkama igaüks, kui vaid väheke tahta,» kinnitas Vahi. «Algajal on lihtsalt vaja pealehakkamist ja huvi tehtava vastu. Kui huvi pole, ei tasu selle alaga üldse tegelema hakatagi.» Vahi arvates tasuks alguses valmistada mustsõstraveini. Teiste marjadega võib veini tegemine õnnestuda, kuid ei pruugi. Samas ei saa isegi mustsõstraveini teha nii, et paned käima ja siis kontrollid pudelit vaid korra kuus. «Silm peab protsessil ikka kogu aeg peal olema, muidu ei õnnestu kindlasti,» sõnas Vahi. Algajat ei peaks morjendama ka see, kui esimesed partiid nässu lähevad, ikka juhtub. Juhtus Vahilgi, tema õuna- ja ploomiveinid läksid täielikult aia taha. Seejärel läks Vikerkaare talu perenaine üle aga oma pere kasvatatud marjadele, sellistele, mille kasvatamisel pole kasutatud mingit keemiat. «Me oleme ehk lollid, et keemiat ei kasuta, kuid me ei taha,» mõtiskles Vahi. «Esmajärjekorras söövad marju ju meie oma lapsed ja miks ma peaks oma perele mürke söötma.» Veinigi tegemisel ei kasuta Vahi ühtegi selitus- või kääritusainet. See aga tähendab, et iga pudel veini maitseb unikaalselt. Inimestele mekib magus Milline vein inimestele meeldib? Selles küsimuses on Vahil kindel arusaam: kuigi eestlased väidavad, et neile meeldib hapu vein, on nad tegelikult sügaval sisimas siiski magusa veini sõbrad ja mekivad parema meelega just sedasorti toodangut. «Haput veini on trendikas juua, sest eliitveinid on enamasti hapud,» nentis Vahi. «Kuid koduveini tahetakse magusat.» Vahi arvates sobib koduvein kõige paremini magustoidu juurde, lonksuks või paariks. Purju joomiseks selline jook ei sobi. Tegelikult pole see viimane väide täiesti kindel, sest Vahil pole aimugi, kui palju kangust tema veinides on – joogi jõu mõõtmiseks on vaja spetsiaalseid riistu, kuid neid perel veel pole. «Kuigi alguses võib tunduda, et jook on morsi eest, aga natuke sumisema võtab ta ikka,» naeris Vahi. «Kuid seda ma küll pole kuulnud, et ta järgmisel hommikul oleks peavalu tekitanud. Kui on, peab jooja vist küll iseennast süüdistama.» Vahi ise eriline veinisõber ei ole ja seetõttu läheb enamik tehtust kinkideks, sest toodangut ta müüa ei saa. Kui ta müügiga tegeleks, tuleks varsti Alatskivi konstaabli ees oma tegude kohta aru anda. Ehk – müügiluba pole ja vein on valmistatud nii-öelda põlve otsas. Plaan luua energiatalu Mõne aasta pärast võivad Vikerkaare talu koduveinid aga juba müügile tulla, sest perel on plaanis luua energiatalu. Selle alla oleksid koondatud asjad, mida Juta Vahi koos abikaasaga teha oskab. Nii saaks talus pakkuda terviseteenuseid, tegeleda marjakasvatusega, luua väike kodumajutus ja loomulikult korralik ning kõigile euronõuetele vastav koduveiniköök. Sobivad hooned on tegelikult talumaal juba olemas, kuid need vajaksid ülesvuntsimist. «Kuid raha-raha-raha,» muigas Vahi. «Igatahes selles suunas püüame liikuda.» Ühes on Vahi aga täiesti kindel: koduveinile oleks turgu küllaga. Mahetoodangki läheb aasta-aastalt üha enam hinda.
|
Vanemad uudised