Kummaline, et teie, Jüri Varik, ameti poolest Tähtvere valla arendusosakonna juhataja, ei käinud botaanikaaias «Noorte hääle» esietendusel. Te olite ju 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastate alguses Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas kuuel-seitsmel suvel, «Noorte hääl» aga just malevasuvedest räägibki. Ma ei saanud minna. Meie spordiklubi Sun Dome konkureeris samal ajal Servitiga Eesti meistrivõistlustel rannakäsipallis Põlvas esikohale. Jäime seekord teiseks.Malevaveteranid mäletavad, et teie pere asutatud Sun Dome karatesektsioon käis aastal 2004 Rõuge vallas EÜE kokkutulekul ja andis demonstratsioonesinemise. Järjekordne kokkutulek Viitinal on 12. ja 13. juulil. Kas lähete üksi või karatekadega? Kui ma oleksin kokkutulekust varem teadnud, siis ma oleksin oma matka teisele ajale planeerinud. Ma oleksin tahtnud kindlasti kokkutulekule minna. Kuhu te matkate? Kas olete varemgi matkadel käinud? Ma alustasin matkamist 40 aastat tagasi, 1968. aastal, kui ma õppisin Tallinna Polütehnilises Instituudis. Esimene matk oli Hibiinidesse Karjalas, talvine suusamatk. Sealt jäi see pisik külge. Olen teinud kõiki liiki matkasid – süstaga, jalgsi, jalgrattaga, autoga, mägedes ja kõrbes. Ametlikke raskuskategooria matku on olnud 58, kokkutuleku ajal olen 59. matkal Põhja-Itaalias Dolomiitides ja Prantsuse Alpides. Tänavu ootab veel ees Põhja-Norra. Siis saab 60 matka täis ja 50 neist olen ma juhtinud. Mis teid meelitab seljakotti pakkima? Seekord on eesmärk ilusa mägise looduse nautimine ja väikeste ekstreemsuste tekitamine ronimisega. Ei ole paremaid võimalusi loodusega tutvumiseks kui matkal. Mis tõmbab teid aga EÜE kokkutulekutele? Nostalgia, mälestused. Seekord on kokkutulekule eriti oodatud Kasahstani rühmad. Väga huvitav oleks olnud kohtuda nendega, kellega sai 1965. aastal koos oldud. EÜE ajalugu algabki vist Kasahstanist? Jah, aastast 1964, kui seal töötas proovirühm. Järgmisel aastal oli Kasahstanis juba viies rühmas 350 malevlast Eestist, ma ise olin Zlatopolje rühmas. Ehitasime maakividest teraviljahoidlat. Kivid tuli mägedes karjäärist ise raiuda. Jurakad olid, müüri andis neid tõsta kahe-kolme mehega. Suve lõpu poole viidi 20 rühma liiget tehasesse telliseid tegema. Kumba võtsid ehitusmalevlased meelsamini, kas töötegemist või viina? Töötegemine oli väga tõsine, tööpäev oli kümme kuni kaksteist tundi pikk. Et keskpäeval oli väga kuum, siis me ei teinud tööd sel ajal umbes kolm tundi. Kasahstanis oli absoluutne suhhoi zakon – täielik kuiv seadus. Aga tudeng on ju leidlik. Me organiseerisime malevapulmad ja saime tolle jaoks keskstaabist loa alkoholi kasutada. Vabaõhulavastuses «Noorte hääl» on lisaks ilusale malevaarmastusele ning EÜE ametlike rühmade ja mustade jõukude eluolule juttu ropendamisest ja padujoomisest. Kas need kaks koledat asja käivad ka teie maleva-aastate teemade hulka? Need tulid hiljem. Miks see nõnda kujunes? Mitmel põhjusel. Esiteks, EÜE kasvas väga suureks. Teiseks, 1960. aastate keskel ja lõpus oli meie tundengite rahaline seis väga vilets ja rõhuasetus oli tööl. Kui ma Kasahstanist tulin koju, oli mul 800 rubla taskus. No kujutage ette, mis raha too oli 18-aastasele poisile, kui direktori palk oli 100–130 rubla kuus. Seda kõike oleksitegi EÜE kokkutulekul meenutanud, kui te matkale ei peaks minema? Jah. Ja 1970. aastal oli Gliwice rühmas huvitavaid kujusid, keda ei ole kaua aega näinud – Silvi Teesalu ja Olavi Pihlamägi ja... Meie rühmas oli ka Arvi Siig. |
Kõik tänased
