«See oli nii jube. Olin kaks korda trennis käinud ja treener pani mind kohe üksi võistlema. Väike poiss, tuult oli palju. Hakkasin nutma ja jätsin paadi kaldale,» meenutas Tartu Kalevi jahtklubi sportlane oma esimest kogemust, mille tõttu kulus mitu head aastat, enne kui ta taas purjekasse sattus. Mereakadeemiasse läks Urmo sellepärast, et pole enda sõnul õppimise peale väga käpp – kui õppida, siis seda, mis meeldib. Tüürimehe ameti omandamisel tulevad Vildi meelest kasuks teadmised, mis on saadud purjepaadist: põhitõed kanduvad pisilaevalt suurele üle. Koolis saab purjetaja tegelda oma lemmikalaga, hoopis raskemad ajad olid aga sõjaväes, kust ta hiljuti vabanes ja kus ei lubatud ujumagi. «Nägin vaeva, jooksin mööda ülemusi, kirjutasin avaldusi. Järgmisel nädalal oli Aurasse minek. Nimekiri pandi seina peale, loed – ja ennast pole nimekirjas,» rääkis spordimees. Sel nädalal seilab Vilt aga rõõmsalt Võrtsjärvel, kus peetakse pika ajalooga purjeregatt ja ühtlasi Tartu meistrivõistlused mitmes klassis. Veehirmust priiks Kolmapäeva lõuna ajal puhastasid purjetajad Saadjärvest püütud angerjaid, õhtul oli jälle järvele võistlema minek – tänavu olevat meeskonnad väga võrdsed ja käib tihe rebimine kuni laupäevase Tondisaare maratonini, mis tähistab regati lõppu. Vilt tõdes, et purjetamine on nagu iga teine spordiala, mis nõuab pühendumist ja vaeva. Põhiliselt koosneb trenn praktikast: lähed järvele ja sõidad. Tuleb kasuks see, kui oled sõbralik, järjepidav ja julge pealehakkamisega. Purjetajal ei tasuks ka vett karta. Kuigi sellest hirmust on võimalik vabaneda. Vilt kutsus kaks aastat tagasi oma vett pelgava tüdruku regatile kaasa. Urmo viskas talle enne starti päästevesti ja kutsus pardale. «Kohkus ära, tuli paati ja sõitis siin terve nädala,» rääkis Vilt nakkavast purjetamispisikust. See ala on omajagu kulukas. Vilt ütles, et tal on oma paat, mis kuulub aga piraatklassi – ta sõidab Lutšiga, mis on venelaste järeletehtud Laser. Viimase hind on 120 000 krooni ringis. Purjeregati korraldaja Alo Murutari sõnul on esimene asi, mida purjetrennis õpetatakse: pea tuleb all hoida. Seda selleks, et mastiga vastu kuplit ei saaks. Kui istume kõige nooremas, 1978. aastast pärit kolmemehepaadis, tuleb samuti purjemasti liikumist jälgida ja seda endast eemal hoida. Jungad õpivad Kolmemehepaadis istujad on kõik võrdsed – igaüks peab ainult oma rolli teadma. «Sugusid ei diskrimineerita: trapetsis sa ripud, sootsi sa tõmbad ja rooli keerad,» lausus Murutar. Purjetajate pealekasvuga väga suuri probleeme pole. Kõige paremad tegijad tulevad neist, kes lapsest saati jungadena paadis kaasa sõidavad ja vett välja viskavad. Näiteks turnib paadilt paadile Alo üks tütar Brigitta. «Brigitta, tulid täitsa vabatahtlikult, onju?» uuris isa lapselt. Vastus oli jaatav. Kuigi paadis võib olla mitu purjetajat, tuleb neil seal kassi kombel hiilida, sest iga astumisest tekkinud vibratsiooniga jääb paat 15–20 sekundit teistest maha. Veel sõltub purjetamine ilmast. «Kui inimene üritab purjepaadiga järvel teha midagi sellist, mis pole loodusseadustega kooskõlas, siis ta võib saada Darwini auhinna,» ütles Murutar. Kogu filosoofia seisnebki selles, et tuleb arvestada ilma seadustega. Viisteist aastat purjeregatti vedanud Murutar ütles, et kaks viimast aastat on üritus nulli jõudnud. «Päris hea tulemus,» muheles korraldaja. Seda tänu Tartu linna- ja maavalitsusele ning Rannu vallavalitsusele, kes on õla alla pannud. Võrtsjärve nädal • 2.–7. juulini • Võistlused kõikidele klassidele: M, Micro, 420 (470), Optimist, Mini-Laser, Laser, Lutš, Finn, Purjelaud. Tartu meistrivõistlused, klassid M, Micro, 470 (420) • Laupäeval, 7. juulil Tondisaare maraton, kõik klassid |
