Riigil on tarvis püksirihma pingutada. Mis parata – elus on ikka paremaid ja halvemaid aegu. Küllap oli meis liiga palju hurraa-optimismi, aga teisalt ei ole kellelgi praegu põhjust priisata, sest oleme meiegi ühtse maailmamajanduse osa. Ometi ei tohi me kokku hoida laste arvelt. Seda enam, et kuigi tsipake edenenud, on sündimus ikka veel liiga kesine. Lepe seob mõlemat Ehkki suuri sõnu lasteasutuste riikliku toetamise vajadusest on tehtud pikki aastaid, eraldas valitsus alles nüüd esimest korda riigieelarvest 300 miljonit krooni toetama nii lasteaiakohtade loomist kui ka lasteaiaõpetajate palgatõusu. Kohustab ju koolieelse lasteasutuse seadus just omavalitsusi kindlustama aiakoha kõigile aasta kuni seitsmeaastastele lastele, kelle vanemad seda vajavad. 42 protsenti omavalitsusi pole suutnud seadust täita: neis napib pidevalt lasteaiakohti. Et ärgitada omavalitsusi endidki rohkem lastesse panustama, sai riiklik investeerimisprogramm «Igale lapsele lasteaiakoht» kavalalt kaheosaline. Kui omavalitsus leiab raha, et tõsta lasteaiaõpeta- ja (alam)palk põhikooli õpe-taja töötasuga samale tasemele, paneb riik toekamalt õla alla. See mõjuski: ligi 90 protsendil linnades ja valdades on kõrgharidusega lasteaiaõpe-tajate palgad tänavuaastast vähemalt 9360 krooni kuus ning mai alguseks oli rahvastiku-ministri büroosse saabunud hulgi projektitaotlusi lasteaedade korrastamiseks, laiendamiseks ja ehitamiseks. Arvan, et asja alustati õigest otsast, s.t inimesest. Sest kui noored haritud õpetajad kasinat palka põlates lasteaeda tööle ei jõua või sealt esimesel võimalusel sääred teevad ning kui ka aadetest ja armastusest kantud staažikad töötajad enam lapsi kantseldada-õpetada ei jaksa, ei ole kasu mingitest muinasjutulossidestki. Pole mõtet ehitada maja tühjalt seisma. Aasta-paarised põnnid oleksid sellise selvehoiu jaoks pisut pisikesed, ehkki noored vanemad tormavad sünnitusmajast vaat et joonelt oma maimukest lasteaiasappa kirja panema. Kui omavalitsused – ka Tartu – on oma panuse andnud, eeltingimused täitnud, siis ei saa ka riik oma sõna murda. Esiteks on see riigi au ja väärikuse küsimus ja teiseks – mis võikski olla meie oludes veel tähtsam kui pisipere toetamine. Saati on investeeringuteprogramm mõeldud nelja aasta peale ette ja ka lasteaiaõpetajate palgad seotud põhikooliõpetaja palgatõusu külge. Lasteaedade programm peab jätkuma kavandatud mahus, on sotsiaaldemokraadid oma volikogus öelnud selge sõnaga. Püüd laste arvelt kulusid kärpida on lühinägelik, vähe sellest – suisa silmaklapid-peas-poliitika. Praegu käib meil lasteaias ümmarguselt 80 protsenti lastest, kuid kasulik, õieti vajalik oleks see kõigile – kui asja sisulisest küljest rääkida. Oleme liialt harjunud pidama lasteaeda paigaks, kuhu laps «hoiule anda», et saaksime ise minna päevatööd tegema ehk raha teenima. Ometi on lasteaed alates kolmeaastaste rühmast ennekõike haridusasutus. Kui laps õiges vanuses eakohaseid oskusi, teadmisi ja ka väärtushinnanguid ei omanda, ei saa seda mahajäämust hilisemas elus enam päriselt ära siluda. Sellisele järeldusele on praeguseks jõudnud paljud – ka metsikult kasvanud lapsi uurinud – teadlased. Võib öelda, et ilma korraliku alushariduseta on väga vaevaline hakkama saada nii koolis kui elus üldse. Tegelikult peaksime juba ammu käsitlema vähemalt koolieelses rühmas õppimist kui haridussüsteemi algastet ning vabastama vanemad lasteaialapsed kohamaksust ja nende vanemad kõigist muudest lasteaiakuludest. Nii mõnelgi pool Euroopas maksab riik kinni teatud arvu õpitunde nädalas koguni 3–4-aastastele lastele. Ja seda ka majandusele rasketel aegadel. Tähtajatud töölepingud Haridusasutustega seoses tahaksin jagada ka üht rõõmsamat uudist: ei lasteaiajuhatajat ega huvikooli juhti, ei põhikooli, gümnaasiumi ega kutseõppeasutuse direktorit kammitse nüüdsest enam tähtajaline tööleping ehk siis vajadus läbida iga viie aasta tagant uus konkurss, et demonstreerida soosijaile oma lojaalsust – riigikogu muutis koolijuhi töölepingu tähtajatuks. Esiteks kaotab see koolijuhtide sundparteistamise, teiseks aga annab juhile aega tööd planeerida ja oma töö viljadest ehk rahuldustki tunda. Mistahes kooli või lasteaia juhtimine eeldab kutsumust, tohutust vastutus- ja töökoormast rääkimata. Iga haridusasutus vajab stabiilsust, et töö saaks sujuma. Me peame õppima mõistma, et ka lasteaed kuulub haridussüsteemi ja lasteaiamured on pigem riigi kui omavalitsuste lahendada. Seni aga, kas või nui neljaks, ei tohi me mingil juhul omavalitsuste ja lapsevanemate usaldust petta. |
Kõik tänased
