Kirsa, botik, liiklusmärk, raamatud, plekktopsid, klaaspudelid, kilekotid, supitaldrik, viinapitsid, ilutulestiku jäägid, suitsupakid, konid ja kes teab mis kõik veel. See pole meedetuletus Hiinalinna prügist puhastamise hoogtööpäevast, vaid täiesti argipäevane loetlus Tartu ainsa tiigi kaldalt. Tegelikult ujub tiigi pinnal veel ka elus part ja põhjas kogred, kelle jälgimine võikski olla ühe linnatiigi lisaväärtus. Paraku näikse see tiik kuuluvat pigem mõnda mahajäetud asumisse kui Tartu kesklinna. Ja mitte ainult kesklinna, vaid alale, kus on olemas kõik Tartu kui kultuuri-, teadus-, ülikooli- ja noortelinna märgid: Vanemuise teater, kirjandusmuuseum, Jakob Hurda monument, ülikooli õppehoone, Reiniku gümnaasium, õnnepalee. Muidugi on jutt Vanemuise pargi tiigist. Ometi on sel tiigil olnud ka paremaid päevi. 1982–85 oli tiigi suurem uuendamine, mil rajati talle ka praegu jõudsalt murenevad kivikaldad. Veest tühjendati ja koormatäitest prügist puhastati tiik 1994 Hurda monumendi avamise auks. Mõni aeg oli seal tõesti kena istuda, sirisevat purskkaevu kuulata ja taimestikku silmitseda. Aeg nirises edasi, purskkaevud peatusid, jättes alles roostetavate torude rea. Kahekümnendast sajandist sai kahekümne esimene ja sellestki esimene kümnendik pea möödas, aga ei Vanemuise pargi ega ta tiigi rekonstrueerimist ole kirjas üheski linna tööplaanis ega arengukavas. Tõsi, heakorra eest peaks hea seisma linna haljastusteenistus, kes on hooldusfirmaga ka vastava lepingu teinud ja väidetavalt puhastatavat see tiiki regulaarselt, ainult et kõlvatu maksumaksja jätkab jäärapäiselt tiiki prügi loopimist. Nii linnamajanduse osakonna asejuhataja Andres Pool ütleski: ametnikud ja hooldajad tegelevad tagajärgedega. Aga ametnike palgatud hooldajad ju selleks ongi, et «tagajärjed» ära koristada või korda teha. Kogu see jutuveeretamine tiigi teemal (TPM, 3.06.) on paras kurioosum. Haljastusteenistuse juhataja kurtis, et kätte saab vaid tiigi serva tuleva prahi, kummipaadiga sõitmist ei saavat aga tiigil harrastada. Ja nagu tiigis nähtud asjade leotelust võib aru saada, on «regulaarne tühjendamine» üsna hajuv mõiste. Taga hullemaks. Pooleteise meetri sügavuse tiigi tühjaks laskmiseks polevat ühtki toru ja purskkaevusid ei saa tööle panna katkenud kaabli tõttu. Tegelikult linlast ei huvitagi, mis selles tiigis õieti puudu või üle on, tema näeb, et linnavõimul pole silmaulatusest pisut kaugemale jäävast pargist sooja ega külma, sest vastasel korral leitaks ka meetmed. Alates kasvõi suuremast nõudlikkusest lepingupartneri vastu kuni korravalvurite värbamiseni. Avalik linnaruum pole mingi teoreetiline konstruktsioon, vaid meie kõigi kasutada ala, mille korrasoleku eest peab vastutama linnavalitsus. Ja kesklinnas asuv väike looduslik tiik pole Hiinalinn, mille rämpsust jõud üle ei käi. Muidugi kui eesmärgiks polegi mini-hiinalinn kultuurikvartalis. |
Kõik tänased
