Mõni päev tagasi arutlesid ministrid Ivari Padar ja Tõnis Lukas Tartu Postimehe veergudel Ahhaa uue hoone rahastamise üle. Teistkordsel riigihankel saadud odavaim ehitushind 211,3 miljonit krooni ning lisakulud sisustusele ja ekspositsioonile teevad täismaksumuseks 300 miljonit. Põhimõtteliselt on kokku lepitud, et teaduskeskuse rajavad linn ja riik üheskoos, kandes kulud proportsionaalselt 1:2 ehk siis üks kolmandik ja kaks kolmandikku. Tartu linna 100 miljonit osavõtukrooni on juba tagatud, riigi osalusest on aga puudu veel 165 miljonit. Selle raha ümber kahtlusudu hõljubki. Ehk teisisõnu: kas Ahhaad saab hakata ehitama või lähevad senised plaanid luhta. Parim paik Eestis Kui kümme aastat tagasi, septembris 1997, Tartu Ülikool teaduskeskuse projektiga alustas, siis oli kavas luua üks teaduste tutvustamise koht Toomemäel vanas tähetornis, mis lisaks loengute ja töötubade korraldamisele võimaldaks välja panna ka interaktiivseid näitusi kas siis Püssirohukeldris või vanas anatoomikumis. Ent esimesel teadusnäitusel ülikooli spordihallis 1998 käis mõne nädalaga 22 000 külastajat ja hiidrobotputukate näitusele 1999 saabuti juba kogu Eestist tempoga tuhatkond inimest päevas. Sai ilmseks, et Tartus on algus pandud võimalusele, mis väärib laiemat arendamist. Miks just Tartu? Siin kombineeruvad mitmed olulised tingimused teaduskeskuse arendamiseks. Linn on parajalt inimsõbraliku suurusega, kus kõik tunnevad kõiki ehk eriti lihtne on luua võrgustikke mingi ühise tegevuse tõhusaks toimimiseks. Tartu on kogu Lõuna-Eesti keskus, kust kahe naaberriigi piirini on sõita alla tunni ja kuhu bussituristid mitmestki suurlinnast jõuaksid üsna mõistliku ajaga. Aga kõige olulisem on muidugi see, et 375-aastane ülikool tähendab akadeemilist nägu kogu linnale: hulgaliselt õpetlasi on käeulatuses teadust tutvustamas ning noorte säravate inimeste pidev värske läbivool linnast kindlustatud. Niisiis on olemas nii kompetents kui head juhendajad. Teaduskeskusi on maailmas juba üle tuhande – esimese lõi Frank Oppenheimer (aatomipommi-Oppenheimeri vend) San Franciscos 1968 kunagise maailmanäituse hiigelpaviljonis, seejärel hakkas neid aga kiiresti juurde tekkima nii Ameerikas kui ka Euroopas. Õppida avastama Asja mõte on loodusteaduste atraktiivsuse rõhutamine. Koolides ei paista füüsika, keemia või bioloogia avastusrohked võimalused õpilastele alati kätte, sest kriidiga tahvlile veetud valemid ei tundu just igaühele põnevad, teaduskeskustes aga antakse igaühele võimalus ka proovimiseks ja katsetamiseks. Taotluseks pole siin mitte niivõrd uute teadmiste pakkumine, vaid pigem just suhtumise muutmine-kujundamine. Teaduskeskuse asi Eestis on näiteks tulevaste inseneride, tehnoloogide, teadlaste ja õpetajate äratundmine kõigi nende rahutute, uudishimulike ja rõõmsameelsete laste hulgast, kes iga päev Ahhaa töötubades, loengutel või näitustel käivad ja kes ehk ilma mõne põneva katse otsa komistamata ei oskakski loodusteaduste võlu märgata. Trendikas on praegu õppida majandust, kuid lisaks paljudele vahendajatele on vaja ka tootjaid ja loojaid. Või pigem ütleksin nii: lisaks paljudele tootjatele ja loojatele on vaja ka mõnevõrra vahendajaid. Et majandus õitseks ja elu edeneks. Samas sobib ka täiskasvanutele teadusuudistega tutvuda – kodanikuks olemine eeldab otsustamist, otsustamine aga teadmisi. Ahhaa on tänaseks vastu võtnud umbes 525 000 külastajat. Tähetorni remondiootel ruumides tegutseb väike, kuid tõhus toimkond. Näiteks tänavu jaanuarist juunini on planetaariumis tähti vaadanud 640 huvilist, füüsikaloengutel käinud 236, keemiateatris ja töötubades 3055 inimest. Kolmandik neist üritustest korraldati väljaspool Tartut, üle kogu Eesti. Parasjagu käib Visa spordihallis veel ka «Ahhaa, OOOOO!», interaktiivne olümpianäitus, mille sisu on toodud Londoni Teadusmuuseumist. Tulija võib ka minna Suurnäituste tegemine rendipindadel on teadagi kallis, seepärast on Ahhaa näitused seni kestnud tavaliselt vaid mõne nädala. Kõik vahvad tegutsemist ja teadasaamist võimaldavad eksponaadid peavad pakituna seisma kahes suures Ahhaa laos linnaservas. Eesti oli esimesi riike Ida-Euroopas, kus teaduskeskus loodi, praegu tekib uusi keskusi ridamisi. Näiteks Varssavis avatakse sügisel võimas Koperniku Keskus ja Riiaski on olemas oma väike Tehno-Annas Pagrabi. Tartusse saabuvad tihti välispartnerid, et Ahhaad otsi- da – meie kogemused on võimaldanud Eesti teaduskeskusel muutuda tõsiseltvõetavaks sõlmeks rahvusvahelistes koostöövõrgustikes. Muidugi õnnestub meil oma kolleege mitmeti üllatada: usutavasti pole maailmas teist teaduskeskust, mille õuest leiaks välikäimla – tähetorni juurest veel leiab. Sellel taustal on pisut kummaline kuulda, et Ahhaa maja käsitletakse kui uut projekti, mille alustamisel praeguses majandusseisus tuleb olla ettevaatlik. Detailplaneering, eskiisprojekt, põhiprojektid, kaks riigihanget ehitusele ja kaks omanikujärelevalvele, uus ekspositsioon jm – see pole ammugi enam algus. Hulk aega ja raha on juba investeeritud ning palju tööd ära tehtud. Rääkimata kogunenud kompetentsist. Ja millal Ahhaa siis ikkagi tuleb? Ahhaa ei tule, Ahhaa juba on. Pigem küsiksin ma iseendalt, millal Ahhaa läheb. Samal teemal: Ahhaa uue hoone ehitus, TPM, 4.06. |
Kõik tänased
