Chicagos Vincennese avenüül asub kristlik erakool, kus iga päev algab ühispalvusega ning kodukord näeb peale kohustuse kanda sisejalanõusid ette, et koolis on keelatud nii relvad, narkootikumid kui ka noortejõugud. Lisaks on kooli kodulehel kirjas kaheksast punktist koosnev usutunnistus, mida 1120 õpilast ja 26 õpetajat enesestmõistetavalt järgivad. Rohkem kui 40 aastat tagasi, kui kool asutati, tunti kibedat puudust mitte ainult rahast, vaid ka pedagoogidest. Ameerika kombe kohaselt tehti palju ära vabatahtlike ja lastevanemate abil ning nõnda sai õpetajate kaader kirju nagu vikerkaar – enamik neist oli enne pedagoogitööle asumist omandanud hariduse mõnes muus vallas. 1981. aastal kolis kool uhiuude majja vaid 200 õpilasega, praegu on aga mainekamaid haridusasutusi terves osariigis.Ka kooli õppealajuhataja Gale Frazier, kes sel kevadel kuus nädalat Tallinnas Audenteses eesti lapsi õpetas ja ise samas koolijuhtimist õppis, on hariduselt hoopis ehitusinsener. Energiline Gale, kes polnud varem kordagi Euroopas käinud, vaimustus Eestist raamatust nähtud fotode järgi ja oli oma sõnul nutma puhkemas, kui nägi, et KÕIK SEE on ka päriselt olemas. Esimeses telefonikõnes koju teatas naine: «Teate, Tallinn pole üldse mingi küla, see on täitsa suur linn!» Nii palju kui ma tean, jõudsite pedagoogikutse juurde suure ja kummalise ringiga, nimelt ehitusplatsi kaudu. See on tõsi: esimese elukutse järgi olen ehitusinsener. Kohe pärast diplomi saamist asusin tööle Illinoisi osariigi transpordi- ja tsiviilehituse osakonnas, olles, muide, ainuke afroameeriklasest naine selles ametis. Aga mulle väga meeldis, kollane kiiver peas ja tunked jalas, meestele käske jagada – nautisin iga hetke sellest! Alles kümme aastat tagasi otsustasin pedagoogitöö kasuks ja sestpeale olen töötanud Chicago evangeelses kristlikus koolis. Kuidas satub Ameerika koolijuht Eesti kooli praktikale? Ameerikas on olemas Fulbrighti programm, mis mõeldud eri elualade inimestele rahvusvahelise koostöö- ja töökogemuse saamiseks. Tegin läbi mitu valikuvooru ning kui osutusin valituks, pakuti mulle Rumeeniat, Bulgaariat ja mitut teist endist sotsriiki. Küsisin igaks juhuks, et äkki on veel mõni riik, ja siis öeldigi, et jah, üks on veel – Eesti. Ja see mulle juba meeldis! Nii et te teadsite, mida tahate? Oh, ei, ma ei teadnud Eesti kohta mitte midagi! Aga mõtlesin, et nähku see koht välja milline tahes, tulen ikka! Et mida ma ette kujutasin? Seda, et siin on paksud metsad, kus kindlasti elavad metsloomad... Püüdsin endale igasuguseid asju silme ette manada, aga ausalt öeldes oli see, mida ma tegelikult nägin, ikka midagi muud. Mis teid Eestis kõige enam jalust rabas? Pean täpsustama, et ega ma päris ettevalmistuseta ka kohale ei tulnud. Nimelt saabus sama programmi raames 25. oktoobril 2005 meie kooli Audentese Erakooli direktor Gled-Airiin Saarso. Tal olid kaasas toredad raamatud Eesti kohta ja mulle sai kohe selgeks, et see on väga ilus maa. Olin nutma puhkemas, kui seda kõike oma silmaga nägin. On kaks täiesti eri asja, kas näha sellist vana linna Hollywoodi filmis papist dekoratsioonidena või päriselt. Ma armusin Eestisse ja Tallinna kohe! Mis mulje on eestlased teile jätnud? Kõik inimesed, kellega olen kohtunud, on olnud väga kenad. Ma ei saa teha põhjapanevaid üldistusi, kuid minu isiklikud kokkupuuted on olnud ainult toredad. Kas Ameerika ja Eesti lapsed on väga erinevad? Lapsed on igal pool lapsed. Kuid mis mind väga üllatas, oli see, et kohe kui tunnid lõpevad, tormavad kõik ummisjalu ja täiesti omapäi koju. Meil on see asi väga täpselt paika pandud: ükskõik kuhu lapsed ka ei läheks, teevad nad seda täiskasvanute järelevalve all ja organiseeritult. Lapsed on meie koolis väga distsiplineeritud, ka koolivorm on kohustuslik, ning rüselemine, jooksmine ja karjumine koolimajas pole absoluutselt aktsepteeritud. Kuidas selline distsipliin saavutatakse, kas see ei piira laste liikumisvabadust? Meie õpilased juhinduvad kooli kodukorrast ja käitumisreeglitest, korra hoidmiseks on ka eraldi õpetajad-instruktorid. Koolis peab kord olema, ei ole ju võimalik õpetada, kui puudub distsipliin. Mis on teile Eesti koolides arusaamatuks jäänud või mida te ehk õigeks ei pea? Suurim erinevus on ehk teie laste tagasihoidlikkus või häbelikkus suhtlemisel. Meie õpilased suhtlevad õpetajatega rohkem ja on väga aktiivsed. Ehk on see tingitud sellest, et Eestis suhtlesid lapsed teiega võõrkeeles? Võib-olla, kuid arvan, et pigem tuleneb see teie traditsioonidest. Olen kohtunud väga hea keeleoskusega õpilastega ja mulle tundub, et keel pole neile küll probleemiks. Oma koolis kasutame väga palju õpilasi kaasa haaravaid õppemeetodeid, me tahame, et õpilased osaleksid aktiivselt õppeprotsessis.
> Loe edasi |
