Tallinna Linnateatri hõivatumaid näitlejatare Evelin Pang üritab esimest korda pärast teatrikooli lõpetamist 2002. aastal aja terveks kuuks maha võtta ja koos näitlejast kaasa Priit Võigemastiga Eestis puhata. «Kui muidugi mõnd eriti ahvatlevat pakkumist ei tule,» naerab rõõmsameelne piiga. Ehkki enamik tööst tuleb teha koduteatris, tunnistab Pang, et püsimatu loomus sunnib teda võimalikult paljusid asju proovima. Nii tuuritab ta sel suvel Dagö ja Ursulaga ning kiikab sügisel taas linnahalli muusikalilava poole. Siis toob Smithbridge Productions välja koguperemuusikali «Pipi Pikksukk» ja võite kolm korda arvata, kes Marko Matvere lavastuses Pipit mängib!Meie kohtumispaigaks valis Evelin Linnateatri lähedal Tornide väljakul asuva laste mänguplatsi. Päike on üle pika aja pilve tagant välja pugenud ja nii istumegi pargipinkide asemel hoopis soojale murukamarale. Lavastaja Andrus Vaarik, kelle käe all sa kunagi
Vanalinnastuudios «Vaikset häält» mängisid, ütles toona, et oled Eesti parim
laulev näitleja. Oled isegi tunnistanud, et pärast keskkooli olnuks loogiline
hoopis laulmist õppida. Mis juhtus, miks teisiti läks? Oleks ehk tõesti olnud loogilisem, aga tegelikult ei juhtunud midagi. Vastupidi, kõik läks veelgi paremini. Üleüldse tundub mulle, et sõnapaar «laulev näitleja» on ära lörtsitud. Kõik tahavad tänapäeval nii hirmsasti olla laulvad näitlejad! Mina ei julgeks viisipidamist veel laulmiseks nimetada ja ega ma ennastki teab mis heaks lauljaks ei pea. Ma tean, mis on minu miinused. Samas oled pälvinud laulurollide eest ohtralt
kiidusõnu. Meenutan sedasama «Vaikset häält» või muusikali «Grease». (Muheleb.) Muidugi on hea, kui olen suutnud jätta mulje, et tõesti oskan laulda. Aga selleks, et ma ka ise end lauljaks pidada võiks, läheb kaua aega ja tööd. Ent mul on plaanis seda tööd teha. Selleks, et sinu puhul peaks «laulva näitleja»
sõnapaar ikka paika? Nii jah! (Naerab.) Muidugi oleks tore, kui saaks kogu aeg laulutunde võtta. Võib-olla on siin küsimus ka minu laiskuses. Tervitan lauluõpetaja Zoja Hertsi, kes, ma loodan, pole mind unustanud. Mul on plaan ta ukse taha veel kraapima minna. «Grease’iks» sind õpetanud Zoja Herts on sinu
põhiline muusikaline suunaja? Pärast temaga tehtud tööd tundsin hüpet arengus. Isegi «Vaikse häälega» oli nii, et pärast pikemat pausi uuesti etendust tegema hakates märkis Vaarik ühes taastusproovis, et oh, Evelin, kus sa nüüd oled laiama hakanud. Ilmselt lisas Hertsi õpetus enesekindlust. Linnateatri publikulemmiku tiitel kahel viimasel
aastal on tulnud kui muuseas? (Naerab.) Eks siin on suur osa ka töödel väljaspool Linnateatrit. Televisiooni võim on suur. Samuti on muusikalipubliku hulk suur. Miskipärast tundub see kõik mulle järellainetusena. Ma ei tea, kas ma oma tegudega Linnateatris olen selle tiitli ära teeninud. Aga muidugi olen õnnelik, et see nii on. Kas on üldse võimalik, et näitleja pühendub vaid
oma teatrile ega pista nina n-ö majast välja? Tundub, et nüüdisajal tahab
näitleja pigem, et teda oleks võimalikult palju kuulda ja näha. (Mõtleb hetke.) Ma arvan, et kui seada eesmärgiks, et mind oleks võimalikult palju näha ja kuulda, siis vaevalt kaasneb sellega väga head sooritust töös. See ei ole minu eesmärk. Kui tahta olla nähtud ja kuuldud, siis jumala eest, võta üks nõme telesaade teise otsa, kuhu võib oma nägu toppida. Ma ei tahagi olla nii väga nähtud ja kuuldud, aga samas – siin ma istun ja annan intervjuud. (Naerab.) Kui tööst rääkida, siis mulle kohutavalt meeldib, et saan seda ka Linnateatrist väljaspool teha. See on juba sellepärast hea, et aru saada, (iga sõna rõhutades) kui väga ma oma teatrit armastan. On see mõistmine, kui hea on koju tagasi
tulla? Just! Käia korra eemal, et näha, kuidas kodus asjalood on. Ja kodus on väga hea. Samas meeldib mulle mu püsimatu loomuse tõttu teiste näitlejatega teistes töödes kohtuda. Kindlasti on neidki, kes on paiksema loomuga ja ei murra oma teatrile truudust. Minagi ei taha oma teatrile truudust murda. Ja kavalehel seisab niikuinii «Evelin Pang, Tallinna Linnateater». Milline kiidulaul! (Naerab.) Ma tõesti armastan oma teatrit. Mul on armsad kolleegid ja mõnus töö. Usu või ei, aga on neid, kes sind pelgalt su tööde kaudu teades ütlevad: see on ju see nõme bitch! Kui sellise hinnangu põhjust küsida, öeldakse: vaadake, milline ta «Õnne 13» on! (Naerulagin ei taha vaibuda.) Väga tore ju! Las olla! Mulle endale meeldib ka võtetele minnes öelda, et need on narkariplika juhtumised Õnne tänaval. See roll on mulle kahe aastaga väga kalliks saanud. Ja mida rohkem stsenarist Teet Kallas sigadusi sisse kirjutab, seda rohkem ma põlema lähen. Mis seal salata, need võttepäevad, kui tuleb vaid laua taga istuda ja rääkida, on igavamad. Aga kui saab sigatseda, siis on mõnus.
> Loe edasi |
