Reigo Jõe (26) polnud veel kolmene, kui ta 1982. aasta suvel Ruhnu suvitama toodi. Vanaema oli saarel arst ning tema juures oli poiss kõik suvevaheajad. Kolm aastat tagasi otsustas vanaema, et Ruhnu maja ja maa jäävad Reigole. Pikalt mees mõtlema ei hakanud. «Tallinnas olin elanud kogu elu. Sai kõrini, Andsin päevapealt lahkumisavalduse ja tulin siia,» räägib Reigo. Tema kaasa, Siiri Paulus-Jõe (28) on saarel päriselt alles eelmisest sügisest. Ta tuli siia koos vastsündinud kaksikute Helene ja Liisaga. Kaksikutega saarel Tal on veidi puudu psühholoogidiplomist, Tallinnas töötas ta keskkriminaalpolitseis. «Ma ütlesin Reigole, väga hea, tuleme. Ainult, lapsed tuleb kiiresti ära teha,» räägib ta. Nüüd kasvatab Siiri kodus üheksakuuseid kaksikuid ning leiab, et Ruhnu saar on selleks ideaalne koht. «Saar on turvaline, lapsed võivad kogu saare peal ringi joosta. Meil ei ole siin kunagi seda muret, et iga laupäev peab lastega loomaaeda jalutama minema, sest kuhugi mujale pole minna.» Reigol saarel püsivat ametikohta ei ole. Pigem on ta tüüpiline ruhnlane, kes teeb mitut asja. Hooldab valla ja kooli arvuteid. Kui saarel on heakorratööd, keerab traktori rooli. Käib poepidaja Luise juures ehitusel abiks. On Elioni oma mees Ruhnus – paigaldab ja hooldab internetiühendusi. Ning kui veel aega üle jääb, kujundab kodulehekülgi. Nende kolimisotsus tekitas sõprades palju küsimusi. Saarel hakkab igav. Siiri küsis mandrile jäänud sõpradelt vastu: «Mida sina õhtul kodus teed?» Vaatan telekat, olen kodus, oli vastus. Sedasama teevad nad Ruhnuski. Vaatavad filme. Siin on neil oma aed ja majapidamine, mis nõuab pidevalt tööd. Mandril asuvate sõpradega suhtlemiseks on MSN. «Ega me Tallinnas ka sõpradega sagedamini kui korra paari kuu kohta kokku ei saanud,» nendib Siiri. «Sellist vaikust ei saa üheski teises paigas Eestimaal,» usub Reigo. «Jah, siin pole meil naabreid, kes öösel lärmakaid tülisid peavad,» lisab naine. Ruhnus liigub aeg omal moel, aeglasemalt. Siin ei torma keegi tühja-tähja. Siin on aega iseenda jaoks. Suvemöll saarel Paar suvekuud on Ruhnus möllu küllaga – 60 püsielanikule lisaks on sõltuvalt ilmast saarel kuni paarsada külalist. Noortel on plaan hakata Ruhnus mahajäetud Vene sõjaväeosas paintball’i mänge korraldama. Maa ja kasarmud on rootslastest omanike käest juba rendile võetud. «Muidu istuvad turistid kehva ilmaga lihtsalt räästa all ja võtavad hullult napsi.» Ruhnus pole teatrit ega kontserte. Mõlemad olid Tallinna-perioodil suured techno-pidude sõbrad, Reigo korraldas neid ise ja mängis tihti plaate. Ruhnus kogunevad noored vahel mere ääres Limo saunas, ajavad juttu. Kui peoisu nii suureks läheb, saab alati elu nii korraldada ja Tallinna sõita. Lapsehoidjaid on linnas valida. «Miks pean elama nii nagu mandril?» küsib Siiri. Nad on otsustanud – Helene ja Liisa lähevad Ruhnus kooli. Kui tavaliselt on Ruhnus klassis üks-kaks last, siis tol aastal, kui tüdrukutel kooliminek ees, on neil veel kaks klassikaaslast. Kas teate?
Ruhnu lihtne elu Ruhnlastel on autod. Mõnel isegi mitu. Aga kuidas need autod bensiini saavad, kui pole võimalik sõita lähimasse Statoili ja paak täis tõmmata? Saare ainus bensiinijaam on piirivalvekordoni õuel. Ruhnu vald ostab sinna bensiini, mida piirivalve hoiab. Kui ruhnlane tahab bensiini osta, käib vallamajast läbi, maksab ära. Siis toob paberi piirivalvuritele, kes lasevad autol paagi täis. |
