| Indiast tagasi lennates pidin üle elama tillukese kultuurišoki. Veetsin kolm nädalat keset tüütuseni armastusväärseid vuntsidega mehi ning uhkeid emandaid, kes kulglesid ringi, lastekari sari otsas rippumas.
Olin tasapisi hakanud unustama, milline keskmine rahvuskaaslane välja näeb. Ja lõpuks kohtasin neid väikese lennumasina pardal: turrad ja tusased mehed ning šašlõkivorsti jumega naised, kelle kurbi silmi ümbritsevad ripsmetuši tahkunud klombid. Tasane inimtropp taarub taltsalt salongijärjekorras. Sügavalt kõhuõõnest hakkab pinnale ujuma sisemine eestlane, tunnen mingit imelikku kokkukuuluvust selle kahkja kummitusrahvaga. Ja siis heidab kanistritäie bensiini minu vastläitunud solidaarsustunglasse selja tagant kostev prööge: «Türa, sa kosserdad siin! Tõmba eest, idioot!» Nimelt paigutasin seljakotti üles sahtlisse ja jäin ette ühele keskealisele isasele eestlasele. Ning ma mõtlesin. Mis, kurat, vaevab meid, et me nii vaevased välja paistame? Puhkuselõpp? Kuhu kadus elurõõm? On seda kunagi olnudki? Kas see on meie rahvusliku karakteri pärisosa? Või peab põhjust otsima meie tuulise ja paese maalapi geograafilisest asupaigast, või ajaloolisest taagast, kõigist neist pimedaist O ja N aastatest? Tüütu. Ometi elame juba teist aastakümmet suhtelise vabaduse tingimustes ja enamik inimesi mäletab vabaks saamise eufoorilist hingamist. Kus on Lennart Suure kuulutatud rahvuslik koosmeel? Üks põhjus on kindlasti vanade perekondlike, hõimkondlike ja kogukondlike sidemete lahtisõlmumises. Traditsiooniliste kogukondade liikmele pakub elukindlust kuulumine kindlasse inimkooslusesse, ühes kõigi selle seaduste ja seaduspäradega. Siit ka teistsugused ootused – normiks pole ronimine ja ihaldamine, vaid kestev kohalolu – see, et jätkad isade tööd ja kuulud traditsiooni, järgid reegleid ja täidad tavandeid. Keskmine hindu on õnnelikum kui keskmine eestlane. Eesti on modernse ühiskonnana turbokiirusel kihutanud eemale kogukondlikest regulatsioonidest ning tagasiteed iidse tasakaalu juurde ei näe ka paadunuim maausuline. Kapitalistlik väärtussüsteem tõstab üles individuaalse eneseteostuse kui õnne valemi ning SKP kasvule orienteeritud mõtteviis toonitab egoismi kui edasiviivat jõudu. Greed is good. Ühe elektroonikapoe avamisel pakuti piiratud hulgal tuhandekrooniseid telereid. Inimhulgad tormasid, trügisid, turnisid, rebisid, rapsisid, rahmasid, väänasid, roomasid, rutjusid üksteisest üle ning võitsid need, kes alati – suuremad ja kurjemad alfaisendid. Ja nii ta on – toonitatakse, et praktilises (majandus)elus aitavad edeneda ettevõtlikkus, toores jõud, nahaalsus ja kavalus, ühesõnaga konkurents, mitte aga koostöö ja solidaarsus. Olen kuulnud üht tõsist inimest tõsimeeli väitmas, et solidaarsuse ja ühistöö mõisteid peaks riigijuht oma kõnedes vältima, sest need asusid kesksel kohal kommunistide propagandas (kippudes küll unustama asjaolu, et solidaarsuse lipu all on teostunud enamik suuremaid vabastusliikumisi nagu kommunismivastane Poola töölisliikumine 1980ndail). Ja praegu kostab seda idealistlikku ininat ainult eluvõõra intelligentsija suust, mida praktilise mõtlemisega poliitik või majandusmees nagunii ei kuula. Las klähvivad, kurat, mõtleb pakterminali-poiss streigiähvarduste peale, mul järjekord ukse taga, allhankijaid jalaga segada. Ühiskonda pole olemas, armastab kinnitada meie parempoolne intellektuaal. Ja nii me varjume ühiskonna eest, kortermajast kõrge aiaga eramusse, täiskiilutud trammist V8 maasturi terasest kaitsekihi taha. Ümbritseme oma kinnistud elektrifitseeritud okastraadi ja keelumärkidega, soetame püssi ja asume valdusi kaaskodanike eest kaitsma. On hetki, kus ligimene tuletab end meelde, näiteks jõulud, aga selle vastu aitab kiirekspeditsioon ostukeskusse. Ostetud vabaduslitsents suguseltsist kehtib järgmiste jõulude, pulmade või matusteni. Juhtub aga nii, et kadunud kokkukuuluvustunde asemel laiutab hinges ebamäärane lünk. Kui elekter kaob või keldris uputab, avastab ka paadunud thätsherist, kui väga ta tegelikult ühiskonda kuulub. Isend, kes on välja kähmelnud tuhandekroonise teleri ja soetanud eramu vaatega merele, tahaks vahel oma rahvaga õlg õlas üürata samu laule, millega kord sai end vabaks lauldud. Pakterminali poisid pistavad pappi balletti ja sporti ning hansapanga-poiss asutab kooli, tõsi küll, jõukamatele lastele. On üldteada, et sotsiaalne ja rahvuslik solidaarsus tsementeerivad ühiskonna sidusust ja tagavad selle jätkusuutlikkuse. Paraku on need sidemed hakanud katki minema. Kui parasjagu just Kiku ei tee rajal mehetegusid, siis puuduvad madalaimad ühisnimetajad, mille taha koonduda. Puuduvad suured müüdid. Laulva revolutsiooni aegsed ideaalid on enam-vähem teostunud, EL ja NATO on muutunud nii rutiinseks, et me ei tea isegi, kes nimetet organisatsioonide eesotsas parasjagu istub, futuristlikud visioonid Eesti Nokiast ja Tiigrihüppest haihtusid nagu joodiku bravuur pohmeluse saabudes, ühiskondlikust kokkuleppest huvituvad peale Aadu Luukase ja Andra Veidemanni ainult kutselised satiirikud. Meie president on vana ja väsinud ja ajab lolli juttu. Riiklikud mõtlejad pole aga suutnud uusi virvatulukesi välja juurutada. Eesti kui Ida ja Lääne vahendaja, Eesti igavaks põhjala riigiks, keskkonnasäästlik Eesti, astelpaju – Eesti Nokia, ükski üleskutse ei kõla eriti seksikalt, et masse mobiliseerida. Nii on rahvuslik identiteet korraga näoli minevikumullas. Hiljutine optimismipuhang on asendunud morbiidse kangelasmütoloogiaga. Juba aastaid kestab üks imelik kivisõda erinevate kujude ümber. Iga päev hüüab keegi hüsteeriliselt, et nüüd on Eesti riigil kriips peal. Vimmakas patriotism transformeerub kergelt vihaks ja umbusuks ja aktiivseks vastandumiseks. Hirm immigrantide, venelaste, homode ees integreerib rohkem kui kõik positiivsed üleskutsed, usaldamatus riiklike institutsioonide, politsei ja meedia vastu omandab juba kroonilisi sümptomeid. Kahjuks on seda tüüpi rahvuslus küll viimane asi, millega eestlane minus tahaks solidaarne olla. Siin-seal imestatakse, et pronkssõdurit käivad igal aastal austamas järjest suuremad ja lärmakamad venelaste hulgad. Aga loomulikult, kullakesed – integratsioon on jäänud toppama, sest kui me endalegi ei leia õiget solidaarsusstiimulit, siis mida on meil teistele pakkuda? Aga Vene riigil ja riiklikul meedial näed on. Ja nii juhtub, et suure rahvusülese Solidaarsuse hääbumisel astuvad esile väikesed solidaarsused. Kokkukuuluvustunded tekivad sarnase mõttemaailma, elustiili, ameti või sotsiaalse kuuluvuse alusel. Mis on minul ühist (peale ühise keele) selle vennaga, kes mind lennukis idioodiks sõimas? Teadlane on solidaarne teise teadlasega, motomees motomeestega üle maailma, Pärnu hiphoppar käib läbi pigem Brooklyni diidžei kui Tartu skinhead’iga. Solidaarsusteta riiki on lihtne manipuleerida ning tüürida elitistliku mudeli poole. Paluks mitte segi ajada: mitte elitaarse, vaid elitistliku. Elitism on feodaalne atavism demokraatlikus ühiskonnas, mida enamik rahvaid häbeneb, aga mille üle mõni meie arvamusliider lausa uhkusest lõhkeb. Eesti elitismi vapinägu on Jaan Toots, kes rajab ööklubi eliidile, sest tõelisel härrasmehel pole kohta, kuhu pärast ooperit lõõgastuma minna. Õndsa Bourdieu tõlgenduses laieneb Marxi kapitali mõiste kõigile majanduslikele, poliitilistele ja sotsiaalsetele hüvedele. Elitistlik ühiskond aga soosib majandusliku, poliitilise, intellektuaalse ja haridusliku kapitali koondumist väikese rühma kätte, kes võtab eesõiguse seda kapitali omada ja üksteiseks ümber vahetada. Edasi toimub elitistliku mudeli põlistamine (elik tulevase eliidi voolimine) kas või selliste nähtuste abil nagu sisseastumiseksamid põhikooli esimesse klassi. Võitjad tuleb selgeks teha juba stardis. Koolijuht, kes laulab kiidulaulu oma eliitkooli oivalistele õpi- ja kasvatustingimustele, unustab maa, mille vaimsust kool esindab, lipukirja – fraternate, egalite, liberte. Või kehtivad vendluse, võrdsuse, vabaduse aated ainult väikeses väljavalitute kogukonnas? Ei usu, et kõikvõimas konkurentsijumal seda läbi laseks. Elitistlik konkurentsipoliitika mahitab perversset sotstöövõistlust haridusvallas – kui kõik koolid orienteeruvad ainult parimatele lastele, parimatele õpetajatele, parimatele riigieksami tulemustele, elitaarsematele peredele, suurematele rahadele, tööpunalipu ordenile, siis lubage küsida, härrased elitaarid, mis saab ülejäänud lastest? Neist täiesti normaalsetest lastest, keda ei ole beebikoolides dresseeritud, need, kelle lapsepõlv on pisut pikem, kes on eksami ajal närvis, kes arenevad välja aeglasemalt? Tulevane Teine Eesti? Elitism ja solidaarsus saavad kõrvuti eksisteerida, aga ainult aastatuhandete jooksul kujunenud klassisüsteemiga ühiskonnas. Inglise töölisklassil on oma väärtussüsteem, dialekt, subkultuur, uhkus, poliitiline väljund ja tugev sisemine solidaarsus. Neil on Clash ja Beatles. Nad naeravad Elton Johni üle, aga austavad kuningannat. Ja sotsiaalsest kihist sõltumatult jumaldavad FC Liverpooli ja vihkavad ManU-t, või vastupidi. Aga kellega meie tahaks samastuda? Kroonika rikastega? Anttila keskklassiga? Tõnismäel jõuravate prolenoortega? Savisaare fänniklubiga? Elitism võib jutlustada üllaid eesmärke, aga tegelikult genereerib klassiviha, kibestumist, pseudoprobleeme ja petiksolidaarsusi. Tõsised sotsiaalsed solidaarsussidemed rikuvad meie eliidikese tuju ega ei lase nautida ooperit. Ning solidaarsuseta rahvusriik on inimeste jõuetu kogum, mida on kõikvõimalikel liputajatel lihtne solidaarsuse pähe kollektiivsetesse hüsteeriahoogudesse õhutada. Seni liigume üha kaugemale anarhistliku mõtleja Kropotkini pakutud vastastikusel solidaarsusel püsiva kogukonnapõhise ühiskonna orgaanilistest toimimisprintsiipidest. |
