«Jah, nii just oligi,» kinnitas Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv. Tema sõnul oli loomapargi administratsioon end mullu piisoniaia kõrval valminud uude hoonesse juba sisse seadnud, kui sai selgeks, et närilistele on uut elupaika tarvis. Pai teha ei saa«Maja oli juba vana ja lagunenud ning meil ei tasunud hakata seal remonti tegema,» selgitas Sarv. Selle asemel ehitati algselt kontoriks kavandatud ruumidesse korralik ventilatsioonisüsteem ja nüüd saavad ka kõige lõhnatundlikumad pargi külastajad muretult närilisi uudistamas käia. Külastajaile toob näriliste uus kodu kaasa vaid selle, et pehmetele ja karvastele merisigadele enam oma käega pai teha ei saa. «Lastele see küll meeldis, kuid ega keegi ju mõelnud, kas see merisigadele ka meeldib,» märkis Sarv. Uue elupaiga on merisead aga rõõmsalt vastu võtnud ning tillukesed meriseapojadki on seal juba ilmavalgust näinud. «Nädala pärast võiksime nad uutele omanikele anda, kui huvilisi vähegi peaks olema,» lausus loomapargi perenaine. Kaks rebast alles Näriliste järeltulijaile tuleb uusi omanikke otsida, loomapargi rebased on aga juba mitmeid kordi ise mujale elama kippunud. Nii ka tänavu talvel, kui loomapargis asuvaid mõisavaremeid kindlustama tulnud töömehed osutusid rebastele vastumeelseteks. Vaid haige jalaga, pea kümneaastane Poiss jäi oma elupaika, pika kutsumise peale otsustas ka lõbus Rex vanasse koju elama jääda. Et töömehed askeldavad pargis veel mõnda aega, vahetasid rebased kährikutega elupaigad ära. Kui mõisavaremete kallal planeeritud töö Keskkonnainvesteeringute Keskusest saadud poole miljoni krooni toel ühele poole saab, on kõigil võimalik uudistada, kuidas toimis omal ajal terve mõisakompleksi veesüsteem, mis sai alguse looduslikust allikast. |
