Keelemõjukas Eesti ajakirjandus. Neid Tiiu Erelti sõnu (kogumik «Keelenõuanne soovitab», 2000) ei tüdi ma kordamast, sest nii asjaomast hinnangut – heas ja halvas – on harva leida. Laiemalt sai ajakirjanduse keelemõjukus nähtavaks nüüd juba pool sajandit tagasi, kui kõrvuti hakkasid ilmuma toimekad keelenurgad Edasis (Tartu) ja Sirbis (Tallinn). Lugejad lõid kihama: helistati, kirjutati, kutsuti vestlusringi. Uhke tunne on sellele tagasi mõelda, tähistades oma vabariigi 90 aasta sünnipäeva: emakeelehuvi ärksana hoides me kaitsesime isamaad – isegi sõna «isamaa» oli tol ajal põlu all. Lehelugejate kaasatulek virgutas mõtlema, kas ei võiks ajalehe keelenurk «laieneda tänavanurgale», asjalikumail sõnul, kas ei võiks linna peal (lahku!) olla keelenõuandla, kuhu huvilised saaksid tulla vaimu ja võimu vahekordi arutama. Nagu näete, ei ajanud me taga korrektorlust, vaid ikka sedasama isamaalist emakeelevaimustust. Oh häda, me elasime ju vene bürokraatia kaisus, ja uus ärkamisaeg oli veel kaugel. Täienduseks Tallinnale Laine Jänese tulekuga hakkas asi jumet võtma. Saime ruumi linnasüdames, oma laua ja laua peale telefoni. Laine Jänese minekuga, õieti veel enne seda, raemaja inforuumi remondiga tuli sisse pikk vahe... Ruum, laud ja telefon (Raekoja plats 9) on nüüd samasisulise, aga teisenimelise seltskonna päralt. Te pole kuulnudki? Ei ole Postimehes sõnumit märganud? Veel pole hilja kätte võtta eelmise aasta Sirp (14. dets) ja silmi pingutades teada saada: «17.10.2007 allkirjastasid Tartus HTMi (haridus- ja teadusministeerium – toim) ümarlauasaalis haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, Tartu linnapea Urmas Kruuse, Tartu Ülikooli rektor Alar Karis ning EKI (Eesti Keele Instituut – toim) direktor Urmas Sutrop EKI, HTMi, Tartu linnavalitsuse ja TÜ ühiskavatsuste protokolli, millega ühtlasi asutati keelehooldealaseks koostööks keelehoolduskeskus.» Kõrged allkirjad, kõrge keskus. Ja tark üleüldine jutt sellest, mis tehtud: koolitus koolituse otsas. Veelgi üldisem on keskuse 2008. aasta kava: korrektne eesti keel ja nimekorraldus. Kellele mõeldud, seda pole keskuse keskne tegevisik, koordineerija Helen Koks kirja pannud. Mõistagi ei asutatud nii tähtsat keskust ainsa otsustuskorraga. Ettevalmistuskoosolekul aasta tagasi (2. veebruar) oli arutada kuus asjalikku punkti ja kohe esimesena seisis kirjas: «EKIs korraldatud keelenõusüsteemi ei tohi dubleerida. Küll võiks kogu tegevus toimuda EKI sisulisel juhtimisel, nii et see oleks kogu riiki hõlmava ühtse süsteemi osa.» Hilisem täpsustus septembri Sirbis: «Tartus kavandatav keelehooldetegevus on täienduseks Tallinnast EKIst antavale telefonikeelenõule.» Ümberjutustust need tsitaatlaused ei vaja. Tartu keelenõuandla osaks on saanud eitav öeldis, EI OLE. See-eest milline au – Eesti keskus asub Tartus! Keskus kui koguja Ainult ärge lootke Helen Koksilt nõu saada. Nagu ütleb Jüri Valge (septembri Sirp): «Keelehooldekoordinaatori üks ülesandeid ongi arvamused ja ettepanekud kokku koguda ning pädevate otsustajateni toimetada.» See ei loe, et mõni küsimus on ehk päevakajaline ega kannata kokku kogumist. Halenaljakas näide: kas Kalev Meedia on tavaline nimetavatõbine nimi või liigitub ta samasse ritta Pampersiga (tunnusnimi). Teate küll seda lääget telereklaami «Idee beebidelt, teostus Pampers» (käänamata!). Kui te arvate, et olen kõige juhtunu pärast kurb, siis ei eksi te põrmugi. Mind on tabanud Allar Jõksi sündroom. Muule lisaks avaldub see rahvusromantilises mõistmatuses, et kui «Eesti parim keeleseadus on igapäise eesti keele headus» (Peep Nemvalts), siis miks napib keelehooldekeskuses usku, et igapäise keele kandja on igapäine ajakirjandus. Ei ainsatki harivat, teed näitavat artiklit keeletööpõllult kolme tegevuskuu jooksul detsembri keskelt peale, isegi mitte Tartu Postimehes – isegi sellepärast, et aulikust keelehooldenelikust kolm asuvad Tartus. Kas ajaleht on kes või mis, küsis hiljuti keegi lugeja. Ja ise leidis seletuse: mõtleb, järelikult kes. Ei peagi Raekoja platsile keelevastust ootama minema. |
Kõik tänased
