Olete Indoneesiast tagasi igapäevarutiinis – kas õudusunenägusid näete?

Ei, üldse ei näe.

Olete juba harjunud selliste asjadega?

Sellega ei saa vist keegi harjuda, aga nii õudne ka polnud, et seda unes näha.

Mis oli kõige raskem?

Arstitöös ei olnud mingeid raskeid ega keerulisi asju, tunnet, et see käib nüüd üle jõu. Probleeme polnud varustuse, oskuste ega tööjõuga. Kõik kulges rahuldavalt.

Kõige muljetavaldavamad olid purustused. Ei osanud ette kujutada, et rannast rohkem kui kilomeetri kaugusel on maast nagu teerulliga üle käidud.

Häiris ka see, et kogu keskkond oli ülimilitaarne. Mul oli elus esimest korda patsient, kes tuli operatsioonile, püss vöö vahel.

Palusin tal selle ikka ära panna, ma ei olnud nõus nii opereerima. Pärast patsiendile midagi ei meeldi, võtab püssi ja laseb mu pikalt mõtlemata maha.

Seal on ju suur osa süüdimatud lapssõjaväelased, 16-17-aastased, silmad kilavad peas, püss vöö vahel. Aga õnneks nad kuulavad hästi sõna.

Kas kogu aeg olid käed tööd täis?

Tegelesime vigastuste ja tüsistustega, mädaste haavadega. Patsiente oli palju, päevas kõige vähem 33, kõige rohkem 87 inimest. Kõige rohkem tegime haavaravi.

Suur õnn oli, et epideemiat ei tulnud, kuigi oht oli suur. Reostatud vesi, kuumus, niiskus, haiged – kõik tingimused selleks olid olemas.

Kui palju nägite muud kohalikku elu?

Kõik leinasid. Haigla juures laipu ei olnud, sest see asus viis kilomeetrit rannikust eemal. Hiidlaine rauges mõnisada meetrit enne haiglat. Õnneks.Rannikul oli aga laipu küll.

Kuidas kohalikud teisse suhtusid?

Ülihästi, uskumatult hästi. Katastroofides ongi nii, et nad ootavad abi ja loodavad, aga et nad meid nii hästi vastu võtsid, oli üllatus. Tänaval hüüti: «Hei, mister!», «Hei, sir!»

Kuidas igapäevane eluolu oli?

Elamistingimused olid täiesti rahuldavad. Ainus, mis häiris, oli palavus.

Kraade oli nii 30 – 35 vahel, lisaks niiskus. Sadas ka. Peaaegu igal pärastlõunal tuli korralik paduvihm, mis veidi leevendas. See oli meile pesuvee eest.

Kaks nädalat, mis mina Indoneesias olin, on täiesti mõistlik aeg. Ära väsitas. Sealne kliima ei ole minu jaoks. Meie külm on palju parem.

Tegite koostööd eri rahvustest arstidega. Kas nägite ka kohalikke šarlatane?

Ei, aga kohalikel arstidel olid oma ravitraditsioonid. Siin (näitab pilti) on näha suur ja sügav haav. Täie südametunnistusega tegin haava puhtaks, aga siin pildil on haavas vaglad. Kohalike meditsiin!

Ajaloos on see tuntud ravivõte, sest vaglad söövad surnud kudesid. Tänu sellele on haav puhas ja roosa. Aga mul jäi suu ikka täitsa lahti! On olemas ju ka mitte nii psühhotraumeerivad ravimeetodid.

Olete enne ka missioonil käinud. Kõlab küll ehk pisut pahasti, aga kas selline koht, kus te nüüd käisite, on ühele katastroofimeedikule elu unistus?

1988. aastal käisin pärast maavärinat Armeenias. 17 aastat on möödas ja pildid sellest on siiani silme ees. Eks sellest korrast jäävad ka.

Kindlasti annab selline missioon hästi palju juurde. Kui muidu räägime teooriast, siis sellistel hetkedel näeb ära, kuidas ravi käima peaks ja kuidas see tegelikkuses käib, millised on kitsaskohad.

Mingi analoogia on olemas sellega, et kui sõduritele on Iraak suurim väljakutse, siis arstidele kindlasti Kagu-Aasia olukord.

Kas olete kogu aeg valmis kriisipiirkonda sööstma – pakitud kohver on voodi kõrval?

Katastroofi õhtul helistati, et on lootust missiooniks. Kohvrid on kogu aeg pakitud küll. Kas just voodi kõrval, aga keldris.

Kui kõne tuleb, läheb hullumeelne kiirus lahti. Paar tundi tuleb märkmikuga tõsist tööd teha, sest paika on ju pandud lõikused, valved, õppetöö. Kõik nõuab ümbersättimist.

Igal pool on sinuga ju arvestatud ja ümberkorraldamine eeldab väga paljude inimeste vastutulelikkust.

Miks õppisite arstiks?

Sest tahtsin kindlasti õppida Tartu ülikoolis.

Tollal sain aru, et Eestis on vaid üks ülikool, teised on kõrgemad õppeasutused.

Kuna valikul oli kaks eriala, arstiteadus ja ehitus, ülikoolis sai aga õppida ainult esimest, oligi otsus langenud. Kusjuures nii erinevad, kui need erialad ka tunduvad, on need minu meelest mõlemad väga loomingulised.

Perekonnas mul arste pole, suguvõsas on õige kaugelt Tallinnas üks onkokirurg.

Olete tegev nii Eesti kirurgide assotsiatsioonis kui ka haigekassas, lisaks töötate õppejõuna. Kuidas jaksate?

Siiani veel jaksan. Aga viimase kahe kuu vältel on esimest korda mu elus tekkinud olukord, kus olen ajapuuduse tõttu pidanud ära ütlema mingist loengust või muust tegevusest.

Kas sellise töökoormusega ise haigeks ei jää?

Teen kõvasti sporti. Ujumas käin paar korda nädalas, korvpalli mängin ka. Küüslauku söön mõnikord, mett kogu aeg. Vahel olen nohune, aga suured haigused on õnneks eemal hoidnud. (Sülitab kolm korda üle vasaku õla.)

Olete õppejõud. Olete arst. Kumb amet on raskem?

Ei ütleks, et üks neist on raske. Mõlemad on nii huvitavad tööd, et raskusest ei saa rääkida. Arstiamet on muidugi suurem väljakutse.

Aga õppejõud on ka tore olla, sest tudengid on selline progressiivne rahvas. Nad mõjuvad toniseerivalt. Tihtipeale küsivad nad asju vaatenurkadest, mille peale ise ei oskakski tulla. Nad pakuvad ideid. Ja uusi ideid on vaja.

CV

• Sündinud 29. oktoobril 1965

• Lõpetas 1990. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna cum laude

• Töötab Tartu Ülikooli kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia osakonna arsti-õppejõuna.

• Peab loenguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, kureerib katastroofimeditsiini loengutsüklit.

• Kuulub Eesti kirurgide assotsiatsiooni juhatusse ja Eesti Haigekassa ravijuhiste nõukokku.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.75